Hille on loomasõber ja kunstiinimene, kes on suutnud need kaks väga erinevat valdkonda omavahel kasulikult ühendada. Ei, mitte enda jaoks, vaid hoopiski loomade abistamiseks. Kuna talle on alati meeldinud nokitseda, jõudis ta ühel hetkel äratundmiseni, et saab seeläbi aidata nõrgemaid.
Kohtume temaga ühel laadal, jutt veereb sujuvalt. Nii uuringi temalt, millest kõik alguse sai ja miks ta seda teeb.

Kodutuid loomi jätkub

“Alguse on kõik saanud lihtsalt, asjal minna lastes. Konkreetset plaani pole kunagi olnud ja kõik on läinud nii, nagu just on läinud. Kunsti ja igasugu loometööga olen tegelnud väga kaua, aja jooksul on muutunud vaid ehk loomingu vormid ja suunad. Ma olen kunstiinimene, aga mitte boheem. Pigem realist, kuigi olen ka unistaja. Ehteid luues usun ma, et suudan midagi ära teha hüljatud loomade heaks. Et maailm oleks nende jaoks natukenegi parem paik ja nad leiaks oma kodu,” räägib ta.

Kodutute loomade elu on talle hinge läinud sellest ajast, kui enda tegemisi mäletab. Ta kogus kingakarpe, millest said leitud kassipoegade pesad. Uus kodu õnnestus neile tookord leida palju lihtsamalt kui tänapäeval. “Mäletan, et meelitasin ühe koera meie puukuuri ja panin ta sinna kinni, sest loomapüüdjad olid just liikvel. See oli siis, kui minuni oli just jõudnud teadmine, mis saab loomadest pärast kinnipüüdmist edasi. Mäletan, et olin šokis ja see pani mind veel rohkem tegutsema. Koer elas mõnda aega minu isa töötoas ja sai endale paari nädala möödudes kodu mu klassikaaslase juures,” meenutab Hille.

Tänapäeval oleme jõudnud sinnani, kus loomade turvakodusid on üsna palju ja kõik need on loomi täis. Enamasti on täis ka kõik hoiukodud ehk nende heade inimeste kodud, kes loomi ajutiselt enda juurde võtavad.

Aga ka tänavailt pole kodutud loomad kaugeltki veel kadunud, need, kes hetkel kuhugi ei mahu.

“Minu esmane huvi langebki just neile, kes on tõesti jäänud päris tänavale, sest nende olukord on kõige raskem. Loomi, kelle pärast süda valutanud, on olnud väga-väga palju. Seda suurem on aga rõõm, kui loom endale päris oma kodu saab. Hetkel valutab süda kahe väga toreda kassipoisi pärast, kes Laitse suvilapiirkonnas vihmast sügist trotsivad. Hea inimene, kelle suvila juurde nad ilmusid, on andnud neile süüa, kuid ei saa neid linna kaasa võtta, sest kodus on kaks kiisut juba ootamas. Sarnaseid lugusid on aga nii kurvastavalt palju. Tahaks jälle inimestele meelde tuletada Saint-Exupéry “Väikese printsi” sõnu sellest, et sa vastutad alati kõige eest, mis sa taltsutanud oled,“ lausub Hille.

Loomingus loomatemaatika

Hille loomingus on olulisel kohal loomatemaatika: “See on mulle väga hingelähedane, kuigi olen maalinud ka loodust ja lilli. Inspiratsioon lihtsalt tekib. Vahel on selleks mõni koht, linnused, mõisad ja lossid. Vahel lihtsalt mõni hetk, loetud raamat. Lõke või kaminatuli ja lähedasega räägitud jutt. Siil piimakausi juures askeldamas. Vanal pööningul veedetud päev, hetked koeraga järvekaldal kolades.“

Oma loomingut müüb Hille enamasti laatadel ja üritustel, vaid kahest poest – üks neist Harjumaal ja teine Tartu linnas – on samuti võimalik tema loomingut osta. Mõned ehted on ka Kasside Turvakodu veebikeskkonnas.

Hille loomingut ostes saavad loomi aidata needki inimesed, kellel juba on lemmikloom. Aga ka kõik need, kes annavad endale aru, et looma võtmine on vastutus. Kui inimene ei suuda loomale tagada head kodu ja hoolitsust, siis ta parem ei võta teda, kuid saab aidata neid loomi, kes seda vajavad.

Käsitööd ja kunsti on Hille veidi õppinud, kuid väga palju on tulnud ka läbi iseõppimise. “Tegelikult olen palju kaasa saanud kodust, olen rõivakonstruktori ja mööblirestauraatori laps. Isetegemine ja loomingulisus oli meie kodus igapäevased. Vahel löövad ideede ja tegudega kaasa ka minu kaaslane ja kaks täiskasvanud poega – üks annab idee, teine lisab oma nüansi juurde, igapäevatöö kõrvalt kõike üksi ei jaksagi,“ lisab ta veel.

Kõik, kes soovivad hättasattunud loomi aidata, saavad seda teha Hille loomingut ostes, sest niiviisi kogubki kunstnik kodutute loomade ülalpidamiseks ja kodu leidmiseks vajalikku raha.

Kõik, kes soovivad endale erilist sõpra, võivad külastada loomade varjupaika, näiteks Kassiabi, Kasside Turvakodu või Varjupaik. Sealt võib leida tõelise sõbra. Vaadake ka valge kassi virtuaalset kodu: http://valgekassimaja.onepagefree.com/.

Kui teate kedagi, kes ammu kassipojast unistanud, viige Laitsest leitud kassipoisid ja kassisõber kokku.

Kodutute loomadega seoses paneb Hille kõigile südamele, et inimene on selle probleemi tekitanud ja peab selle ka lahendama.

Loom ei saa enda heaks midagi ise teha. Kuid inimene saab, sest kõik algab tahtmisest ja suhtumisest.