Kuna pasunatega karjaste asemel on nüüd elektrikarjused, siis on karjapasuna pärimus ning valmistamise traditsioon hääbunud ja säilib veel üksnes muuseumides ning üksikute meistrite töökodades. Allan Jürgensi Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli lõputöö eesmärk oligi puust karjapasunate valmistamise oskuste ning pärimuse säilitamine.

Karjasarvi ja -pasunaid puhuti hommikul karjaga välja minnes ja õhtul koju tulles. Samuti puhuti karjapasunat metsloomade karjast eemale peletamiseks.

Sumbkülades, kus loomad ühiskarjas hoiti, käis karjane hommikul läbi küla ja kogus loomi kokku. Pasunaheli oli perenaistele märk loomad laudast välja ajada. Õhtupoolikul oli karjakelladega segunev pasunaheli märgiks karja koju saabumisest.

Ligi kahemeetrine pill

Piibar ehk karjapasun oli karjapoisi elus nii väärt töövahend kui ka meelelahutaja. Tuli ju ikka ette, et loomad olid vait ja vagusad ning karjasele kippus igavus kallale.

Suur karjapasun oli külakarjase tööriist ja seda poisikesed puutuda ei tohtinud. See vooliti välja puutüvest või oksast, lõhestati ning nikerdati seest tühjaks. Seejärel kaeti pasun kasetohusoaga või tõmmati kokku vitstega. Toorest puust pasunat pidi hoidma vees, et hoida lõhki kuivamisest. Uhkemaid ning erilisemaid pasunaid valmistati kuivast puust. Selleks kasutati haaba, kaske või kuuske.

Suurt karjapasunat hoiti talus ning seda mängiti eriliste sündmuste puhul, nagu pulmad, kevadine karja aasale laskmine ning muudel maagilistel sündmustel.

Pärimus räägib, et küla karjaseks olla valitud inimene, kes ka maagilisi toiminguid tunneb, et karja kurja silma ning muu halva eest kaitsta.

Väike karjapasun

Noortele karjastele jäid karjas käimiseks kasutada väikesed pasunad. Nendega sai signaale mängides üksteisele teateid anda ja metsloomi karjast eemale peletada.

Väikseid pasunaid valmistati põhiliselt puukoorest ja need asetati ööseks vette, et nad katki ei kuivaks. Väikseid pasunaid valmistasid karjapoisid ise karjas olles. Selleks et saaks pasunat või kooretorbikut meisterdada, pidi karjapoisil olema taskunuga. Väitsa ehk noa olemasolu oli auasi.

Enamlevinud pasunaaineks on lepakoor, pärnakoor ja kasetoht. Pilli saab valmistada ainult siis, kui puudel mahlad liiguvad ja koor kenasti lahti.

Koorepasuna tegemiseks võetakse pisut üle meetrine oksteta kase-, pärna- või lepahalg ja kooritakse sellelt spiraaljalt koor kümnesentimeetrise ribana maha, millest keerataksegi pasun kokku.

Pasuna valmistamine

“Kuna eesmärk oli luua pasunad, mida saab igal ajal mängida, otsustasin kasutada kuiva puitu. Materjali kogusin talve jooksul Kõrvemaa ning Palivere metsadest. Toht ning kuusejuur on kogutud Lõuna-Eestist,” kirjeldab Allan Jürgens materjali kogumist.

Seejärel tahus ta kasepalgist kirve ja liimeistriga pasuna välise kuju välja. Kuivast puidust toorik tuli poolitada käsisaega.

Mõlemad poolikud õõnestati tühjaks kumer- ja väikeste nikerduspeitlitega, seejärel viimistleti linaõliga.

Vanu karjapasunaid uurides oli Jürgensile kohe selge, et need pasunad juba ammu ei mängi, sest olid kõik lõhki ning pragusid täis. Selle vältimiseks otsustas ta kasutada poolte kokkupanemisel puiduliimi: “Olgugi et läksin vastuollu traditsioonilise valmistamisega, sai mulle olulisemaks pilli säilimine ning hoidmine.”

Töö juhendaja Meelis Kihulane näitas, kuidas kuusejuurest võrusid valmistada ning pärnaniinest nööri punuda. Selleks leotati sobiva pikkusega lõhestatud kuusejuurt külmas vees ning seejärel lõigati vestmisnoaga juurepooliku süüosa välja. Siis pidi kuusejuure neljakordselt ümber pasuna tõmbama, juure otsad eelmise juure alla suruma ning puust tikuga kinnitama. Karjapasun on viimistletud mesilasvahaga ning lisatud pärnaniinest punutud nöör.

Koorest karjapasun

Üks levinumaid karjaskäimise pasunaid oli koorest keeratud koorepasun. Levinuim oli lepakoorest pasun, kuid neid tehti ka kase ning pärnakoorest. “Pasuna valmistamiseks võtsin pika kasetohusoa ning keerasin esimese ringi täpselt nii suure, kui jääb puhumisava suurus. Edasi keerasin kasetohusuga spiraalis ümber eelmise nii, et see kataks pool eelmist suga,” kirjeldab ta pasuna valmistamist.

Seejärel hakkas ta iga ringi järel kogu pasunat kasetohusoa liikumise suunas keerama. See liigutus pingutab tohukihid tihedasti üksteise vastu ning kindlustab, et pasun koos püsib ning ka korralikult mängib.

Kui tohusuga jõudis lõppu, kinnitas ta viimase kihi oksajupiga, mille ühte otsa oli noaga vajutatud lõhe. See toimib kinnitusena ning hoiab pasuna ühes tükis.

Allani arvates käis nende rahvapillide valmistamisega kaasas üks protsess, mida ei suudagi sõnadesse ega kirjapilti panna: “Need pasunad on minuga käinud kaasas metsaretkedel ning kõlanud kaugele paksudes metsalaantes. See tunne, mida need helid pakuvad, on midagi kirjeldamatut.”