Foto: Sven Arbet
Eestis kehtiva korra järgi soodusravimeid apteegist päris tasuta ei saa. Retsepti eest tuleb patsiendil tasuda sõltuvalt ravimist, haigusest ja vahel ka retsepti väljakirjutajast.

Summat, mis inimene retsepti eest apteegile tasub, võiks üldiselt nimetada patsiendi omaosaluseks. Reeglina koosneb see kohustuslikust omavastutusest ja muudest osamaksetest.

Omavastutus on kohustuslik osamaks, mida patsient peab ravimi ostmisel kandma – näiteks 20 või 50 krooni igal retseptiga ostmisel ning 10% või 25% vastavalt 90% ja 75% soodustuse korral.

Muud osamaksed ei ole riiklikult reguleeritud, sõltudes tihtipeale konkreetsest ravimivalikust, mida teeb patsient koostöös arsti ja/või apteekriga.

Odavamad koopiad

Selgitan täpsemalt. Ravimi teekond alates selle loomisest kuni apteegiletile jõudmiseni on palju aega ja raha nõudev protsess.

Seepärast on ravimi leiutanud ning turule toonud firmal õigus patendiajale (tavaliselt u 10 aastat), et saada leiutatud originaalravimist kasu ning säilitada motivatsioon ka edasiseks arendustegevuseks.

Pärast patendiaja lõppu saavad turule tulemiseks loa geneerilised ravimid (kasutatakse ka nimetust koopiaravimid või geneerikud), mis sisaldavad täpselt sama toimeainet kui originaalravim ning on mõeldud täpselt samade seisundite raviks.

Geneerilised ravimid on originaalist odavamad, sest nende tootjal pole vaja teha ravimi leiutamise ega kliiniliste uuringutega seotud kulutusi, et tõestada ravimi toimet. Need kulutused on kandnud originaalravimi tootja.

Seega sisaldavad geneerilised ravimid sama toimeainet, aga on originaalist odavamad. Geneerikud on sama tõhusad ja ohutud kui originaalravimid – müüt, et koopiaravim on kahtlase päritolu ning kontrollimata kvaliteediga, ei vasta tõele.

Toimeainetele, mille puhul on olemas nii originaal- kui ka geneerilised ravimid, on Eestis riigi poolt kehtestatud piirhind ehk hinnatase, millest rohkem ei ole ravikindlustusel mõistlik antud toimeaine eest maksta.

Piirhinnad on kehtestatud ligi sajale toimeainele, sealhulgas paljudele krooniliste haiguste raviks mõeldud toimeainetele – näiteks hüpertoonia-, kolesterooli-, osteoporoosi-, astma-, suhkurtõve- ja glaukoomiravimite puhul. Aga ka mõningate vähi- ja haavandtõveravimite, antibiootikumide toimeainetele jne.

Küllaldane ravimivalik

Kui patsient ostab ravimi, mis on piirhinnast kallim, tuleb tal endal tasuda seda ületav summa.

Kui ta otsustab piirhinnaga ravimi kasuks, peab ta tasuma vaid kohustusliku omavastutuse osa. Lõplik makstav summa sõltub patsiendi valikust.

Paar näidet: hüpertooniaravis on laialt kasutusel toimeaine amlodipiin. Peale originaalravimi Norvasc on Eestis müügil veel kaheksa samaväärset geneerilist ravimit, millel on erinevad kaubamärgi nimetused.

Toimeainele on riik kehtestanud piirhinnaks 1.90 krooni 5 mg tableti eest.

Kui patsient ostab 75% soodustusega kõige kallimat 5 mg amlodipiini sisaldavat ravim-preparaati (originaalravim Norvasc), tuleb 2kuulise ravimikoguse eest tasuda 237 krooni. Piirhinnaga ravimi ostmisel (nt Amlodipine Medochemie) aga 44 krooni.

Kolesterooliravimi toimeainel atorvastatiin on peale originaalravimi Sortis turul viis geneerilist ravimit. Toimeaine piirhind on 6.56 krooni 20 mg tableti eest.

Kui patsient ostab 75% soodustusega kõige kallimat 20 mg atorvastatiini sisaldavat preparaati (originaalravim Sortis), tuleb 2kuulise ravimikoguse eest tasuda 280 krooni. Piirhinnaga ravimi ostmisel (nt Lopamol) aga 113 krooni.

Osteoporoosiravimi toimeainel alendroonhape on peale originaalravimi Fosamax turul veel kaks geneerilist ravimit. Toimeaine piirhind on 9.84 krooni 10 mg tableti eest.

Kui patsient ostab 75% soodustusega kõige kallimat ravimpreparaati (originaalravim Fosamax), tuleb 2kuulise ravimikoguse eest tasuda 389 krooni. Piirhinnaga ravimi ostmisel (nt Alenotop või Sedron) aga 154 krooni.

Seega on geneeriliste ravimite kasutamine – muidugi juhul, kui see on võimalik – mõistlik otsus, mis lubab vähendada inimese kulutusi rohtudele.

Kui müügil on sama toimeainega erinevate kaubamärgi nimetustega ravimeid, sõltub lõplik ravimi valik patsiendi, arsti ja apteekri koostööst.

Arstil on kohustus kirjutada retsept välja toimeainepõhiselt, mis tähendab, et retseptile märgitakse vajalik toimeaine ning annuse suurus.

Arst võib retsepti konkreetse ravimpreparaadi (ehk kaubamärgi) jaoks kirjutada välja vaid siis, kui see on meditsiiniliselt põhjendatud. Siis patsiendil apteegis valikuvõimalust ei ole.

Kui retsept on kirjutatud toimeainepõhiselt, valib sobiva ravimi patsient koos apteekriga. Apteek peab tagama piisava ravimivaliku ja ka selle, et müügil on piirhinnaga ravimid.

Piirhinnad muutuvad

Riik muudab ravimite piirhindu iga kolme kuu järel, seetõttu ei ole piirhinnaga ravimpreparaadid alati samad. Muutuda võivad ka piirhinnad. Kindel on aga see, et osa ravimeid saab alati kätte piirhinnaga.

Siin tuleb patsiendile appi apteeker, kes peab inimest teavitama erinevate ravimipakendite hindadest ning näitama, millise neist saab kätte piirhinnaga.

Patsiendil ei tasu ehmuda, kui ostetud ravimipakk on teistsuguse kaubamärgi nimetuse või kujundusega kui varem soetatu. Apteeker tagab, et ravimi toimeaine on sama – haigust ravib toimeaine, mitte kaubamärk.

Ravi tulemuslikkuse seisukohast on oluline, et inimene suudab rohtu osta kogu ravikuuri vältel.

Kui omaosalus hakkab ostmisel üle jõu käima, tasub järgmisel korral arsti külastades või retseptiga apteeki minnes uurida, kas vajalikku toimeainet saab osta ka soodsamalt.

Ravimite puhul ei kehti levinud turureegel, mille kohaselt eeldatakse kallimalt kaubalt paremat kvaliteeti ja vastupidi.

Siin kehtib lihtne reegel – ravim kas on või ei ole kvaliteetne. Viimasel juhul ei ole võimalik ravimit legaalselt, see tähendab apteekides müüa.

Eesti apteekides müügil olevad ravimid on kvaliteetsed ning sama toimeainega ravimipreparaatide hinnaerinevus ei tulene mitte erinevast kvaliteedist, vaid eelräägitud patendipoliitikast.