Sven Lindström Foto: Maaleht
Kuna pime aeg soosib müstikat, tõuseb sügisel ja talvel ka ravitsejate populaarsus.

Millegipärast usutakse, et just sügis süvendab depressiooni ja talv toob haigused. Võib-olla näitab seda ka statistika, kuid üsna kindlasti on talvises vaikelus rohkem aega enda sisemust kuulata.

Perearst Sven Lindströmil on arstistaaži 33 aastat. Varem on ta töötanud hematoloogina ja kirjutanud doktoritöö verevähi teemal. Kuna kõiksugu ravitsejatelt just vähi korral kõige sagedamini abi otsitakse, siis on doktor aastatega kujundanud nende kohta väga kindla seisukoha. Et Sven Lindstöm on end kuulutanud ka sajaprotsendiliseks ateistiks, siis on huvitav just tema kaudu kombata neid piire, kus lõpeb arstiteadus ja algab alternatiivmeditsiin.

Mis on alternatiivmeditsiin?

Mõistet alternatiivmeditsiin kasutatakse tihti valesti. Alternatiiv tähendab vastandamist. Osa inimesi peab taimetoitlust ja mõningaid massaažiliike samuti alternatiivmeditsiiniks. Aga need on vaid üks osa meditsiinist. Mina vastandaksin meditsiiniga maagia, tõelise nõiduse.

Kuid ka nõiduse piirid muutuvad pidevalt. Kas sada aastat tagasi keegi teadis midagi arvutist? See olnuks nõidus! Ka tänapäeval ei oska teadus veel kõike seletada.

Kas te siis kohe üldse ei usu eriliste võimetega inimestesse?

Väga võimalik, et mõnel inimesel on erilised võimed - ta kuuleb mingeid teisi detsibille või näeb teistmoodi valgust. See on väga tore. Aga kui inimene räägib, et tema saab oma info universumi raamatukogust ning toob kosmosest energiat ja vahetab maksa ära, siis see on petmine.

Ent inimesed räägivad, et on saanud neilt abi.

Ma pole kordagi näinud, et nõid suudaks peale inimese psüühika mõjutamise teha midagi muud. Näiteks arst ütleb, et miski ei aita raskest haigusest võitu saada - mine koju ja kutsu kiirabi, kui väga pahaks läheb. Siis tuleb aga tervendaja, väites, et tema suudab aidata - võta keskööl seda tabletti. Inimesel tekibki lootus ning tal on kohe parem olla. Või teeb nõid inimese kohal mingeid liigutusi ja too tunneb end varsti hästi. See on psüühika mõjutamine. Kas see on  paha? Vastupidi, aga arstil ei ole eetiline anda inimesele asjatuid lootusi. Tervendajal pole mingit kohustust rääkida tõtt või valet.

Ja mõelge - kui on olemas näiteks mingi vähki raviv tablett, kas siis rikkad ravimifirmad ei ostaks neid koos nõia endaga ära?

Kas teil on konkreetseid kogemusi, kui inimene on nõida arstile eelistanud?


Neid nõidade vahet käijaid on palju. Paraku on ka paar juhust, kus süüdistan ennast suutmatuses patsienti ümber veenda. Näiteks tuli minu juurde rinnavähiga naisterahvas. Ütlesin, et kohene operatsioon võiks ta elu päästa. Aga haige jäi endale kindlaks: nõid oli talle öelnud, et ta sureb uppumissurma, arstidest hoidku eemale. Kahe kuu pärast tuli see naine minu juurde tagasi - siirded olid läinud nii kaugele, et ta oli kaotanud nägemise. Nüüd oli ta operatsiooniks valmis. Aga oli juba liiga hilja.

Teie seisukoht on siis jäik: ärge minge tervendajate-nõidade juurde, kaotate vaid raha.

Korrates klassikuid: kõik see, mida raha eest saab, on odav. Kui inimene kaotab tervendajaid külastades vaid seda va kõlisevat, on kõik korras. Hullem on see, kui sugulastel tekivad hiljem süümepiinad: hoidsime raha kokku, ehk oleks saanud teda päästa... Kuid oleks hea, kui kõigi nende alternatiivravijate külastamise kõrval inimesed usaldaksid arsti ning hoiaksid temaga kontakti. Samuti on tähtis, et püütaks kaasa mõelda - nii nõia kui ka arsti soovitustega - ja olukorda objektiivselt hinnata.

Usun, et on väga hea, kui inimesel on hea psühholoog, aitaja, toetaja. Teadus areneb, aga patsient tahab arstiga vahetult suhelda. Ta tahab rääkida oma hirmudest, kuid ta lastakse vaid mingist aparaadist läbi ning tohtril pole tema jaoks aega. Ma saan sellest aru ega taha võtta inimeselt ära lootust ja usku päkapikkudesse või nõidadesse. On ju seegi tähtis, kui tal on tegevust, ta käib tervendajaid pidi selle asemel, et kodus nutta ja surma oodata.