Foto: Karin Kaljuläte
Liigesevalul võib olla palju põhjusi. Tänapäeval tuntakse ligi 120 liigeste, liigeselähedaste struktuuride, luude ja sidekoe haigust, seega pole olemas ühte kindlat tõbe, mis liikumisel ebamugavustunnet põhjustaks.

Rahva seas kutsutakse igasugust liigesevalu ja -jäikust reumaks, mis aga pole õige. Reuma areneb enamasti eelsoodumusega lastel või noorukitel ravimata streptokokk-farüngiidi (neelupõletiku) põdemise järgselt, sageli tekib lõpptulemusena muuhulgas südamekahjustus ja/või liigesepõletik.

Liigesevalu võib esineda tavalise viirushaiguse, näiteks gripi korral, samas on teinekord tegemist raske, pidevalt süveneva ning lõpuks invaliidistava liigesehaigusega. Liigesevalu võivad põhjustada ka traumad ja ülekoormus. Vahel ei pruugi valu korral liiges ise ollagi haaratud, "viga" on näiteks lihases või muus liigest ümbritsevas struktuuris. Ka teatud soolenakkused ja suguhaigused võivad anda sümptomina liigesevalu.

Sagedasim krooniline liigeseprobleem on osteoartroos

Eestis põeb liigesehaigusi iga viies-kuues inimene. Luude ja liigeste sagedasim probleem on osteoartroos (mittepõletikuline haigus). Küllalt tihti esineb ka reumatoidartriiti ja anküloseerivat spondüliiti ehk jäigastavat lülisambapõletikku (põletikulised haigused).

Osteoartroosi ehk kõhrekulumishaigust esineb vanemas eas peaaegu kõigil, kuid vaevused ei pruugi igaühel väljenduda. Sagedasemad sümptomid on valu koormusel või liikumisel, mis paraneb puhkusega, ja "naksumine-plõksumine" liigestes. Haiguse ohutegurid on kõrge iga, raske töö, liigeseid koormav sport, liigeste vigastused ning ülekaal.

Reumatoidartriidi puhul on tegemist kroonilise süsteemse autoimmuunse haigusega, mille puhul tekib hulgiliigespõletik (mõlemal kehapoolel ühtemoodi ehk sümmeetriliselt), sageli lisanduvad liigeseväliste elundsüsteemide kahjustused. Iseloomulik on hommikune jäikus, mis tähendab seda, et liikuma hakkamine on raske.

Jäigastav lülisambapõletik on pikaajaline liigesepõletik lülisambas, sageli ka jäsemete liigestes. Lisaks põhjustab see haigus põletikku kõõluste kinnituskohtades ning vahel silma eesmises osas, harvemini südames või aordi seinas. Algsümptomid on krooniline alaselja valu ja jäikus, ligi ⅓ haigetest kujuneb välja liigesepõletik puusa- ja õlaliigeses.

Riskifaktorite vältimine ja taastusravi

Alati pole haiguse vältimine võimalik, samas saab inimene hea elukvaliteedi säilitamise nimel ise päris palju ära teha. Tähtis on traumadest hoidumine ja juba tekkinud vigastuste korralik ravi. Samuti peab tähelepanu pöörama lihaskonna arendamisele: vale rühiga tekivad skeletimuutused ning need pole enam taandarenevad. Kehv füüsiline vorm noores eas paneb aluse hilisemate luu-liigessüsteemi haiguste väljakujunemisele. Liikumine on tähtis ka vanematele inimestele. Kõige paremini sobivad spordialad, kus trauma saamise risk on väike, näiteks ujumine ja veevõimlemine, samuti jalgrattasõit.

Liikumine on tähtis ka juba väljakujunenud haiguse korral. Liigesehaiguste ravi ainult medikamentidega pole tõhus. Suurt rolli mängib just füsioteraapia, kusjuures harjutusi tuleb teha pidevalt - ainult mõnest korrast ei piisa. Võimlemine aitab säilitada liigeste liikuvuse ulatust ja leevendada valu. Vajalikke harjutusi saab teha edukalt ka kodustes tingimustes. Harjutuste kompleks sõltub haiguse olemusest ning seda selgitab füsioterapeut või taastusraviarst.

Kirurgiline ravi võiks jääda viimaseks võimaluseks, parem on ikkagi säilitada oma liiges. Meeles peab pidama sedagi, et ka proteesitud liigese korral tuleb hakata regulaarselt füüsilisi harjutusi tegema, muidu ei hakka protees korralikult tööle.

Ravimitega haiguse vastu

Luu- ja liigesehaiguste ravimid määrab tavaliselt arst. Kergematel juhtudel võib valu vastu abi saada ka apteegi käsimüügist. Valu võivad efektiivselt leevendada ibuprofeen ja paratsetamool, samas peab silmas pidama, et nendel ravimitel on kõrvaltoimeid, muuhulgas näiteks seedetraktile. Seetõttu ei tohiks isegi näiliselt "ohutute" valuvaigistitega liialdada.

Diklofenakki sisaldavatest arstimitest enamik on saadaval tohtri retseptiga. Muudest ravivahenditest aitavad mittepõletikuliste liigese- või lülisamba valude korral (näiteks osteoartroosi puhul) nahale määritavad geelid-kreemid-salvid. Profülaktilisel ja ravi eesmärgil kasutatakse ka glükoosamiini ning kondroitiini sisaldavaid preparaate.