LÜHIKE ÕPETUS, kuidas odav vann soodsalt töökindlamaks tuunida

Suvi on enamasti see aeg, mil kodus remonditöid ette võetakse. Üsna keerukas ja kulukas on vannitoa remont. Veidi nuputamist, ning ka odavama vanni saab väikeste lisandustega nägusaks ja kindlaks.

Enne kui vanni soetama ja paigaldama hakata, tuleks sõnastada oma soovid. Selleks on asukoht ruumis, materjalid, disain, hind, veekulu ning kes ja kui tihti seda kasutama hakkab. Aga ka näiteks see, et vanuridki saaksid ohutult vannis käia.

Pildil olev Saksamaal toodetud plekist nn eurovann tundus pärast nõukaaegset krobelise sisepinnaga ja rohmakat malmvanni, mis seni kasutusel oli, juba peaaegu ideaalsena. Seega sai see ostetud ja kahekesi ühe hingetõmbega viiendale korrusele taritud.

Ostmistuhinas ei tulnud aga pähe küsida, millised jalad sel vannil on. Selgus, et jalad on plastist ja kinnitatakse alla kahepoolse teibiga. No mida?! See võttis päris nõutuks. Nende jalgade ainuke pluss oli see, et kõrgust sai reguleerida.

Kuna vann kõmises ja kolises, tekkis mõte liimida tagaküljele montaaživahuga 10 cm paksune kiht vahtplasti, ja kui vann paigas, siis täita ka alt vahuga, jättes juurdepääsu äravoolule.

Montaaživaht kaotab plekise kõla ja ka vannivesi seisab kauem soe. Pärast seinavahede silikooniga tihendamist ja alt täitmist saavutas vann piisava stabiilsuse.

Vanni esikülje katmiseks on müügil küljepaneelid, kuid selle saab katta ka mööblikilbiga, mille ülemine äär püsib vanni serva taga ja alumine toetub kahele jalale. Jalgadeks on kilbi tagaküljele kruvitud metallist nelinurksed torujupid, kuid sobivad ka puidust jalad.

Esipaneel tuleb kindlasti värvida või lakkida niiskuskindlaks. Alla jääv avatud osa on vajalik ventilatsiooniks ja ühtlasi teeb see ka vanni puhastamise mugavamaks.

Pärast tosinat aastat kasutamist on vann endiselt säravvalge ja ühegi kriimuta.