Meisterdame maitsvale hoidisele kauni ümbrise

Kingituseks mõeldud purgile saab lihtsate vahenditega anda põnevama väljanägemise.

Paras ports head moosi kulub talvel kindlasti ära. Mõni moos on aga nii eriline, et jääb meelde eluks ajaks. Mulle meenuvad lapsepõlvest kaks naabrinaist, kes päevad läbi ajasid heinamaal taga sõnakuulmatut lehma. Nende sahvris oli mitu ämbritäit punasesõstramoosi, milles suured suhkrukristalli tükid sees ning seda saime samal ajal sahvris suure alumiiniumlusikaga klaaskausist süüa. Hästi maitses!

Või siis need korrad, kui mind väiksena jäeti õunamoosipotti valvama. Aeg-ajalt tuli moosi segada, et see põhja ei kõrbeks. Alati proovisin nii teha, et üks nurgake kõrbema läheks – see andis moosile vastupandamatu karamellimeki. Tegu oli väga täpse häälestusega, sest moosil ei tohtinud olla kõrbemaitse, vaid ta pidi maitsema karamelliselt.

Kingituseks mõeldud purgile saab lihtsate vahenditega alati anda põnevama väljanägemise. Alati ei peagi külla minnes kaasa võtma kommikarpi või kooki, ehk on võõrustajal suurem rõõm hoopiski marineeritud kurkidest või seenehoidisest.