Hetkel on varrastelt maha jooksnud viis paari. Eile said lõpliku viimistluse kaks paari pildil nähtavaid ülimõnusast Koigu meriinovillasest lõngast sõrmikuid.

Kuna meile on Woolmintis korduvalt ette heidetud, et meie käsitöö on liiga kallis – ette rutates peab õnneks ütlema, et on ka piisavalt toredaid kliente, kes kvaliteetset loomingut hinnata oskavad ja kinnastest-mütsidest on meil pidevalt pigem puudus, mitte küllus – liikus neid detaile nokitsedes mõte selleni, milline oleks õiglane hind ühe käsitsi kootud kindapaari eest?

Tegime selleks ühe ülilihtsa kalkulatsiooni nende samade kinnaste näitel, laskumata liialt detailidesse ja arvestamata kõikvõimalikke pisikesi lisakulusid (varraste jm töövahendite ostmine, soe tuba, kus kududa, aeg ideede otsimiseks jne) ning võttes arvesse vaid peamised kuluatriklid nagu materjalihind, maksud, töötasu, poe juurdehindlusprotsendid jne.

Aga hakkame otsast.

Selleks, et valmistada paar sõrmkindaid, on loomulikult vaja materjali. Nende kinnaste materjalikulu koosneb peamiselt lõngast ja kinnaste peal olevatest kaunistustest (fotode printimine ja selleks vajalikud materjalid, paelade, pärlite, niidi ja teiste pisikeste vidinate hind). Hinnad on arvestatud ilma käibemaksuta, kuna see lisandub hiljem.

  • Kindapaarile kulub 50g Koigu KPPPM lõnga (väikeste mööndustega, tegelikult tuli natukene puudu, aga meil oli väike jupp varasemast alles) – 10,42 eurot.
  • Kaunistused – 2,69 eurot.

Otsene materjalikulu seega kokku 13,11 eurot.

On mõistlik eeldada, et kuduja soovib oma töö eest ka tasu saada. Kinnaste kudumiseks, viimistlemiseks ja kaunistamiseks kulus kaheksa tundi ehk üks terve tööpäev.

2016. aastal on miinumum brutopalk 2,54 eurot tunnis.

  • Kuduja saab 19,58 eurot.
    Tööjõuga seotud maksud (sotsiaalmaks, töötuskindlustusmaksed, kogumispensionimakse) on 7,61 eurot (eeldusel, et arvestatakse tulumaksuvaba miinimumi).

Kinnaste kudumise tööjõukulu kokku on 27,19 eurot.

Ehk oleme hetkel punktis, kus otseselt kinnaste valmistamiseks on kulunud materjali ja tööaega 40,30 euro eest.

Nüüd tuleb need kindad kuskil maha müüa. Võimalusi on erinevaid, aga meie puhul müüme me suurema osa valmistoodangust stuudiopoes. On loomulik eeldada, et pood lisab kinnaste hinnale oma protsendi, sest muul viisil pole poepidamine lihtsalt võimalik – kusagilt peab tulema töötajate palk, rendi- ja kommunaalmaksed ning raha tuhande teise detaili jaoks, mis on vajalik selleks, et üks kauplus saaks jätkusuutlikult toimida. Lisaks panustab kauplus turundusse ja reklaami, et neid samu kindaid müüa ja seegi on kulu. Rääkimata sellest, et ettevõtte eesmärk on kasumit teenida.

Jaekauplusel on väga keeruline pikaajaliselt toimida, kui juurdehindlusprotsent jääb alla 30%. Teeme siis rehkenduse selle minimaalse juurdehindlusega: poe juurdehindlus 30% = 12,09 eurot.

Kindapaari hind on praeguseks 52,39 eurot.

Nüüd tulevad uuesti mängu maksud, sest toote hinnale peab lisama käibemaksu 20% = 10,48 eurot.

Kindapaari lõplikuks hinnaks saab 62,87 eurot.

Nagu varem mainitud, on tegu väga lihtsakoelise arvutusmeetodiga, mis annab üpris algelise pildi sellest, kuidas minimaalseid tegureid arvesse võttes ühe kindapaari hind võiks välja kujuneda, kuid ilmestab hästi seda, kui alahinnatud enamjaolt meie käsitöö on.

Aga mis saab siis, kui kuduja ei lepi sellega, et teenida vaid miinimumpalka? Väga inimlik on ootus saada oma töö eest väärilist tasu. Eelmise aasta III kvartalis oli keskmine brutotunnitasu 6,28 eurot.

Keskmise palga järgi arvestades tuleks paari kinnaste hinnaks 125,32 eurot.

Mis on siis õiglane hind paari unikaalsete, südame ja kätesoojusega tehtud kinnaste eest, mis eristuvad massist ja näitavad oma iseloomu? Palju oled sina valmis maksma või millisel skaalal oma aega hindad?