elisa koor .
Soov üle pika aja taas Stockholmi külastada tekkis, kui lugesin kaht artiklit Jamie Oliveri ajakirja esimesest ja kümnendast numbrist, mis tutvustasid huvitavamaid kohalikke roogi, restorane ja turgusid.

Et kohustuslik kuningalossikülastus ja vahtkonnavahetus sai juba 15 aastat tagasi tehtud, paelusid minu tähelepanu sootuks teistsugused asjad – disain ja toit.

Ja kui juba mõelda toidule, siis on Skandinaavia maad praegu maailma tipus. Viimase kümne aasta võistlustelt Bocuse d’Or on skandinaavlased 33 medalist võitnud 18. Sealhulgas viis kulda üheteistkümnest võimalikust. Viimaselt kulinaariaolümpialt 2008, kui Norra võttis järjekordse kulla, tõid rootslased ära pronksi. Ja see edu peegeldub igal pool, mitte ainult kallites restoranides, vaid ka kohvikutes, pagariärides, väiketootjate toodangus, kiirsöögikohtades – seda on tunda kõikjal.

Laevalt maha tulles otsustasime esimese asjana külastada Stockholmi teletorni Kaknästornet, et kõrgelt ülevalt linna panoraami uudistada. Meie õnnetuseks hakkas taevast vihma kallama kohe, kui olime torni juurde jõudnud. Sõitsime liftiga üles lootuses, et see on vaid lühike paduvihmahoog.

Kuid sadu ei taandunud ja meil ei jäänud muud üle, kui silmi teritades läbi vihmaloori piiluda. Sellest hoolimata õnnestus nii mõnigi hoone ära tunda ja isegi Globen (Ericsson Globe Arena, suurim poolkerakujuline ehitis maailmas) paistis kätte. Ka Globeni otsa on võimalik vaadet nautima minna – väike klaaskapsel sõidab mööda hoone väliskülge otse tippu.

Kuna vihm ei kavatsenudki lõppeda, sõitsime linnast pisut välja. Külastasime Ulriksdali lossi ja botaanikaaeda, mida kohalikud kutsuvad lühendatult Bergianskaks. Botaanikaaed on nii suur, et kogu selle pindala läbimiseks peab vähemalt pool päeva varuma.

Üsna sissepääsu lähedal on kahest klaasmajast suurem, 1995. aastal valminud Edvard Andersoni triiphoone teemasektsioonidega. Keskmises suures hallis kasvavad Vahemere maadele iseloomulikud taimed, neljas nurgaruumis aga vastavalt Edela-Austraalia, Lõuna-Aafrika Kapimaa, Kalifornia ja Mehhiko kõrbeliste alade taimed. Kahes kõige tagumises ruumis on esindatud troopika ja subtroopika.

Näha sai palju huvitavat. Peopesasuuruste helesiniste õitega orhideed ronisid kõrgel pea kohal. Mõned õied pudenesid ka maha. Oleksin hea meelega ühe neist raamatu vahel ära kuivatanud, kuid õied olid liialt nektariga koos ja kleepusid kangesti. Osa orhideesid oli teistest eraldatud ja pandud väiksesse klaaskappi. Näha ja nuusutada sai ka vanilli, mis ronis parasiittaimena ühe puu tüvel, kaunad küljes ja puha. Puuviljadest nägin õitsemas üht oma suurt lemmikut granadilli. Päris eksootilistest viljadest olid esindatud näiteks jakad, mida kahjuks maitsta ei õnnestunud.

Väljas jätkus jalutuskäik läbi aia, uudistades ürdi- ja köögiviljaaeda ning mitmeid rabarberisorte, kuni jõudsime teise klaasmaja, 111aastase Victoria kasvuhoone juurde. See on armas ümar klaaskuppel väikese ukse ja tornikesega, mille staariks on Victoria amazonica ehk maailma suurim vesiroos, mis on seal õitsenud igal aastal alates 1904.

Kasvuhoonetest põhja poole jäävad väike Jaapani aed ning üpris suur park koos paviljoni ja mereäärsete puhkenurkadega. Siin võis näha inimesi tervisesörki tegemas. Kevadel tasub kindlasti vaatamist nende sirelikollektsioon, kus on rohkem kui 30 sorti.

Kolmapäeva lõunaks oli meil tellitud pärastlõunatee grandioosses Berns Salongeris. See on üks Stockholmi uhkemaid restorane, mida ilmestavad avarad aknad, kullatud detailid, punane samet, suured peeglid ja kristall-lühtrid. Räägitakse, et juba ainult ühe kolossaalse lühtri puhastamine võtab mitu päeva aega. Spegelsalen on aga miniatuurne koopia Versailles’ peeglite saalist. Ühe väiksema salongi, Röda Rummeti järgi sai nime August Strindbergi romaan “Punane tuba”.

Berns on tänini väga populaarne ja oli ka meie saabumise ajal puupüsti rahvast täis. Käsil oli Stockholmi moenädal, klanitud sihvakad mees- ja naismodellid õõtsusid ustest sisse-välja ning tilbendasid tuima näoga igas läbikäigukohas.

Valisime Sencha tee ja kolme sorti hiinapäraseid pelmeene, lisaks võis buffet’st võtta nii palju magustoite, kui süda lustib. Ja nende valik oli lai – sõin seitset väikest magustoitu, aga proovimata jäi veel vähemalt viis kui mitte rohkemgi.

Järgmisel päeval suundusime Djurgårdeni saarele. Seal on kõigile tuntud Gröna Lundi, Vasa muuseumi ja Skanseni kõrval veel paljugi huvitavat.

Saare lõunaossa jääb Prints Eugeni residents – Prins Eugens Waldemarsudde. Kuningas Oskar II noorim poeg prints Eugen oli tuntud kunstnik ja kunstikoguja, suur osa tema enda maalidest on ka eksponeeritud Waldemarsuddes. Aed on täis jalutusradu ja uhkeid skulptuure, tuntumad autorid näiteks Auguste Rodin ja Carl Milles. Printsi eluruumide juugendstiilis sisustus on säilinud pea muutmatul kujul. Kaht ülemist korrust, millest üks oli tema stuudio, kasutatakse näituste jaoks.

Djurgårdeni põhjaossa jäävad nii Rosendali loss, suur park kui ka Rosendali aed. Pärast Bergianska botaanikaaia külastamist tundus Rosendals Trädgard küll natuke kiduravõitu, pigem nagu suur aiamaa. Osa territooriumist ongi õunapuude, aedviljade ja maitsetaimede päralt. Eks ka seetõttu, et Rosendalis on väike restoran, kus nad kasutavad võimalikult palju endakasvatatud aiasaadusi. Keset platsi on kõrvuti ridades piklikud kasvuhooned, mis kõik täidavad eri ülesandeid. Ühes on kohvik, teises nipsasjakeste pood, kolmandas istikuäri jne. Ilusa ilmaga tavatsevad kohalikud elanikud puude all piknikku pidada või kohvikus kooki süüa, isegi talvel.

Kui Rosendali aiast mööda Rosendalsvägenit Nordiska Musee poole edasi liikuda, võib näha mitut päris omapärast maja. Kindlasti ei tasuks jätta uudistamata Villa Lusthusportenit, juugendstiilis sisustuse ning neobaroksete tornide ja verandadega omapärast ehitist.

Neljapäeval õhtustasime B.A.R.is (Blasieholmens Akvarium och Restaurang). See on skandinaaviapärane hele ja avar restoran selge puhta stiiliga, kus põhirõhk on kalal ja mereandidel. Sisekujunduses on seal omamoodi knihve nagu vanad toolid laua ääres, seinale riputatavad menüüd, uus ja vana käsikäes.

Meeldiv oli veel see, et tualetis ei olnud käte kuivatamiseks paberrätikud, vaid seinal oli puust kapp täis väikesemõõdulisi froteerätikuid ning nurgas korv kasutatud käterätikute jaoks.

Köök on avatud, leti ääres võib jälgida kokkade tööd ja soovi korral valida ise välja oma pearoa tooraine – lihatüki, mõne kala või hoopis homaari, kõik on värske. Saali eesosas on akvaarium, kus elavadki homaarid. Kohe akvaariumi kohal lae all on üks vana valge kaal, millega minu tellitud merivähk ära kaaluti.

Meie kelner oli rõõmsameelne krapsakas noormees, kes tuiskas ringi nii kiiresti, et ma ei saanud kuidagi temast pilti teha.

Isutekitajaks tellisin austreid punase sibula vinegretiga. See oli mul esimene kord tooreid austreid süüa ning õige pisut pabistasin ka, aga kogu elamus osutus igasugu juttudest hoolimata vägagi meeldivaks. Ütleksin, et auster on nagu kõige pehmem ja siidisem lihatükk, mida ette kujutada on üldse võimalik, ujumas tilgas merevees.

Eelroaks võtsin gratineeritud kammkarbid, mis osutus terve reisi parimaks maitseelamuseks. Kammkarbid olid äärmiselt õrnad, peaaegu pooltoored, vaid kergelt läbi kuumutatud. Kaetud olid nad kastme, mõne aedviljalõigu ja natukese juustuga, mis grilli all kergelt krõbedaks muutus. Olin sellest roast nii vaimustatud, et oleksin tahtnud karbipoolikud puhtaks limpsida ja lisa küsida. Kui mul õnnestub Eestis leida värskeid kammkarpe, siis proovin kindlasti seda ise järele teha.

Pearoaks valisin grillitud homaari kartulisalati ja Béarnaise’i kastmega ning magustoiduks koogiviilu maasikasorbeti ja pistaatsiakreemiga.

Tagasi hotelli poole jalutades tegime tiiru ümber Gamla Stani ning nägime äkki suurt kollast aerostaati Skeppsholmeni poolt üle vanalinna lendamas. Pisut hiljem, jalutades mööda Centralbroni raekoja poole, silmasime kaugemal veel kolme õhupalli. Esmakordne juhus näha korraga nii paljusid kuumaõhupalle. Kel huvi, võib broneerida lennu Stockholmi kohal umbes 2000 Rootsi krooni eest.

Reedel, olles teel Mariefredi, hüppasime läbi POst (Per Olsson Choklad och Konditori ehk Per Olssoni šokolaadi- ja kondiitriäri). Tilluke koht hipilikus Södermalmis, kus vaid paar lauda ja tooli. Seinad ja riiulid on modernsed ning rõõmsavärvilised. Ostsime kaasa smuutit, makroone (täidisega mandli-beseeküpsised), koduse vaarikasiirupi, paar miniatuurset kooki ja maasikadesserdi. Kui PO ei asuks kesklinnast nii kaugel, oleksin enne ärasõitu seda veel kord külastanud.

Mariefred on maaliline alev Strängnäsi vallas Maläreni järve ääres, umbes 70 km kaugusel Stockholmist. Kuna elanikke on vähem kui 10 000, ei saa seda Rootsis linnaks nimetada. Kel autot parasjagu käepärast pole, võib otse Stockholmi südalinnast, Grand Hôteli juurest Mariefredi sõita enam kui 100aastase aurikuga.

Mariefredi peamine vaatamisväärsus on Gripsholmi kindlus. Kõige parem vaade kindlusele on üle vee, kas jahisadama poolt või hoopis aurikult. Praegune Gripsholmi loss on tuntud kui Gustav Vasa kindlus, sest tema laskis 1526. a esialgse kivikindluse lammutada ja 1537 uue rajada. Punastest kividest ja nelja ümara kuppeltorniga – Griptorn, Vasa torn, Teatritorn ja Vanglatorn.

Lossis on välja pandud riiklik portreede kollektsioon Statens Porträttsamlingar, kus ligikaudu 4500 taiest, Gustav Vasast tänapäevani. Seega üks suurimaid ja vanimaid kogu maailmas. Enamik portreid on kuningliku perekonna liikmetest, aadlikest, riigimeestest või märkimisväärsetest rootslastest nagu näiteks Astrid Lindgren, Ingmar Bergman, Benny Andersson, Greta Garbo jne. Alates 1860. a vastutab portreede kogumise eest rahvusmuuseum.

Kindlusest asula poole minnes jääb teele raudteemuuseum ning sealt saab suvel sõita auruveduriga Taxingesse ja sealt siis väikese aurikuga tagasi Mariefredi, pilet maksab 100 Rootsi krooni.

Pärast kella kuut õhtul pannakse Mariefredis kõikjal uksed kinni, burgeriputka ja toidupood välja arvatud. Omamoodi kodune tunne oli kohalikus marketis COOP Konsum. Tundus, et igalt riiulilt vaatab vastu mõni Felixi toode, kuigi pooli neist polnud ma varem näinud. Poes ei olnud just palju inimesi ja ühe kohaliku härrasmehega saime kohe jutu peale. Uuris, kust me tuleme ja aitas meil kohalikus süsteemis orienteeruda.

Ostsime huvi pärast tuubi sees küüslaugumajoneesi, et hea hommikul võileivale panna. See oli ääretult maitsev, kahetsesime hiljem, et hulgi ei võtnud. Üldse pannakse Rootsis paljusid asju tuubi sisse nagu meil omal ajal marmelaadi, aga seal saab tuubiga osta nii pasteeti, määrdejuustu, majoneesi, ketšupit, moosi, kalamarja, kalamäärdeid kui ka sinepit. Tundus, et kõik, mis on sobiva konsistentsiga, topitakse tuubi.

Kuna linna tagasi jõudsime päris hilja õhtul ja tahtsime ruttu midagi hamba alla saada, mõtlesime proovida MAXi, mis on Rootsi vanim ja suurim kiirtoidukett. Nad ise ütlevad, et kasutavad ainult Rootsist pärit liha ning ükski toode ei sisalda GMOsid ega transrasvu.

Tuli välja, et see burgerikoht kesklinnas on nii kaasaegne, et teenindajaid (vähemalt õhtuti) üldse ei ole ja kogu tellimuse peab vormistama pangaautomaadiga sarnaneva aparaadi abil. Kahjuks selgus, et see ei aktsepteeri välismaist pangakaarti, aga sularahaga maksta ei saanud – aparaadis sellist pilu ei olegi. Jälgisime kohalike tegutsemist automaadi kallal, kõik tundus väga lihtne olevat, aga tellimust ta meile ei vormistanudki, ükskõik millist pangakaarti proovisime. Jäigi maitsmata. Pidime leppima mingi suvalise juustuga.

Proovimata jäi ka kuulus hot dog krevetisalatiga, sest ükski putka ei paistnud seda pakkuvat, kuigi kartulipudruga hot dog’e müüdi paljudel tänavanurkadel.

Laupäeval võtsime kerge eine Xokos. Xoko on väga trendikas kohvik-kondiitriäri. Asub küll kesklinnast natuke eemal rahulikus Vasastadeni piirkonnas, aga rahvast käib palju ja istekohta saada pole suvel sugugi lihtne. Sisse astudes peab tihti kohe leti ääres sappa võtma, sest ruumi laiutada ei ole.

Omanäoline sisekujundus haarab kindlasti tähelepanu – klaas, marmor, mummuline auklik tagasein, mis meenutab natuke meekärge. Mummuaukude taustavalgused on eri värvi – roosa, lilla, kollane, roheline. Mõnest august saab piiluda otse kööki, mõnesse on kunstipäraselt asetatud tooteid. Laudadel on pisikesed bonsaid. Pilkupüüdva interjööri autorid on disainer Nikolaj Kledzik ning arhitektid firmast Millimeter Arkitekter.

Kell oli alles natuke kaks läbi, kuid nii võileiva- kui ka tordivalikusse olid tekkinud juba suured tühimikud ja viimane Prinsesstårta napsati meil ka nina alt ära. Kuigi Xoko endine juht, kondiiter Magnus Johansson, kes juba üheteistkümnendat aastat valmistab magustoite Nobeli preemia galaõhtusöögi tarbeks, müüs mullu oma osaluse Xokos ning lahkus, et tegelda uute projektidega, ei ole koha populaarsus ega kvaliteet muutunud.

Kõrghooneid Stockholmi kesklinnas ei ole, ka suured kaubamajad on poolenisti hoopiski maa all. Aga me külastasime rohkem väikesi poekesi, mis on isikupärasemad ja hubasemad ning neid on Stockholmis palju.

Ma ei pea siin silmas mingeid firmapoode või kalleid brändibutiike, vaid tavalisi poekesi, kus müüakse teatud kindla suunitlusega kaupu. Nagu käsitööpood Kungsgatanil, kus müüakse valdavalt nägemispuudega inimeste valmistatud üliarmsaid harjakesi, puust majapidamistarbeid või villast tooteid. Nagu Rootsis ikka, on esemed suurepärase disainiga, see oleks neil nagu geenides.

Ka ei saanud ma mööda minna šokolaadipoest Chokladfabriken. Neid on linnas tervelt neli. Lasksin endale kokku panna meelepärase šokolaadikarbi. Kuigi müüjanna oskas natuke inglise keelt ja jagas abivalmilt brošüüre, kus olid kõik trühvlite maitsed lahti seletatud ja ka nimed ära tõlgitud, oli minu reisieelsetest rootsi keele harjutustest niipalju kasu, et oskasin kõik maitsed ilma kõrvalise abita dešifreerida ja välja valida.

Mõne poe otsimisega sai pisut nalja, sest tuli välja, et Sveavägenist ida poole on mitmed Kungsgataniga ristuvad tänavad hoopiski teisel tasandil, kuid kaardil seda märgitud ei olnud. Niisiis jalutasime kergelt segadusse sattunult suure tiiru ümber mitme kvartali, enne kui leidsime tänavaotsa, kust sai nii-öelda järgmisele korrusele.

Olof Palmes Gatast põhja poole leidsime kogemata kaks Tai poodi, kust ostsime ja proovisime selliseid huvitavaid asju nagu Aasia probiootilist jogurtijooki Yakult, litši ja rambutani karvutu sugulase longani värskeid vilju, basiilikuseemnejooki, mis nägi välja, nagu ujuksid seal sees pisikesed silmamunad, Tai limonaade ning nuudleid.

Mõni tänav põhja poole, Tegnérgatani kandis, otsisime üles sealse Jaapani poe, kust oli plaan osta mõned toiduained ja teenõusid. Hiljem leidsime samalt tänavalt veel ühe Jaapani poe, kus müüdi nii keraamikat kui ka värsket söögikraami. Kahjuks ei olnud mul võimalik toorest liha ega mereande kaasa osta, reis oli selleks liialt pikk.

Kuigi ükski meid teenindanud tai- ja jaapanlannadest ei osanud inglise, saksa ega mõnda muud meile tuttavat keelt, saime kõik asjad suurepäraselt aetud ja vastuvõtt oli igal pool väga meeldiv.

Stockholmis on tohutult palju jalgrattureid ja muidugi on ka jalgrattateed igal pool, autoteedel ja kõnniteedel. Seega tuleb kõnniteel käies olla tähelepanelik ja mitte ette jääda ratturitele, kes kihutavad mööda jalgrattariba, nagu oleks neil deemonid kannul. Nõrgema närviga inimestel ei tasu Stockholmis autoga üldse sõita, liiklus on äkiline ja fooride töö omapärane, muutes vasakule pööramise päevasel ajal lausa võimatuks. Ka peab pidevalt valvas olema, juhuks kui mõni rattur äkki üle tee sööstab.

Aga parkimine on tehtud suhteliselt hõlpsaks, muidugi eeldusel, et mõni vaba koht leidub. Pea igal nurgal on parkimisautomaat ja meeldiv avastus oli see, et parkimisaega saab ise üsna täpselt valida, viie minuti kaupa on võimalik minuteid lisada. Vajutad aga väikeste rahasummadega tähistatud nupukesi ja ekraanilt paistab jooksvalt, mis kellani sa selle summa eest parkida saad. Kui arvad, et aitab küll, sel ajal võiksime edasi liikuda, muljud suurt rohelist nuppu ja maksad kas kaardi või sularahaga ja trükid välja pileti.

Paljud parkimismajad on mitu korrust maa all, hotellide ja poodide all on ka parklad, kuid need võivad mõnes kohas olla kõrgemate džiipide jaoks natuke madalad. Meie hotelli all oli nagu sipelgalabürint garaažidest ja käikudest, iga ukse ees koodlukk. Hotell ise oli ka sopiline ja täis käänakuid – nagu ikka siis, kui on vaja sobitada moodsate mugavustega hotell vanasse majja, ilma et see väliselt eriti muutuks.

Hotelli hommikusöögivalikus oli ühtaegu nii rootsipäraseid roogi (üpriski püdel puder, röstsaiad kalamarjamäärdega ja krõbinad jogurtiga) kui ka klassikalisi palasid (munapuder, vorstikesed, kuklid, peekon, puuviljad jne). Vahel juhtub hotellides, et kui hommikul õigel ajal sööma ei jõua, saab hiljem ainult riismeid, aga siin oli kõike külluses ja lõppu ei paistnud tulevatki. Hotellis töötasid toatüdrukutena rõõmsameelsed tailannad, kes särasid tervitades nagu väikesed päikesed.

Just siis, kui linn oli koduseks muutunud ja kõik tänavanurgad tuttavaks saanud, nii et võis läbi linna jalutada kordagi mõistatamata, et kus ma nüüd küll olen, pidi hakkama koju tagasi sõitma. Kahju oli lahkuda. Inimesed olid sõbralikud, võhivõõradki tervitasid ja igal pool lubati lahkelt pildistada.