Foto: Repro
Kõige sagedamini tekib põletusi kuumast aurust, keevast veest või tulest, kuid ka päikesest. Põletus vajab hoolikat esmaabi.

Kuumade vedelikega, tulega või kuumade esemetega kokku puutudes tekib nahale põletus ehk kombustioon.

Enamasti juhtub seda olmetingimustes, sagedamini lastel, kui puudub vanemate tõhus järelevalve, aga ka vanuritel, kes ea tõttu muutuvad kohmakamaks.

Ka tööga seoses võib põletusi tekkida, eriti kui eiratakse töökaitse eeskirju.

Põletusele lähedane nahakahjustus on söövitus, mida sagedasti nimetatakse keemiliseks põletuseks.

Söövitus tekib leeliste ehk aluste (lubi, naatrium, kaustiline sooda, raskmetallide soolad) ja hapete (väävel-, lämmastik- ja soolhape) toimel.

Põletuste aste sõltub selle tekkimise viisist, tekitavast ainest, selle temperatuurist ja toimimise kestusest. Nahapõletused jagatakse I, II ja III astme põletusteks.

Kiirgav soojus põhjustab tavaliselt I ja II astme põletusi, tuleleek II või III astme põletusi. Lõhkeaine plahvatus ja kuum aur tekitavad sageli III astme põletusi.

I astme põletus väljendub naha tugevas punetuses ja turses. Selle tüüpiliseks näiteks on päikesepõletus.

Sel puhul kaevatakse valu ja põletuse pind on ülejäänud kehast kuumem. Paranemisel tekib naha ketendus.

Nahapõletuse piirkonnas nahk pigmenteerub ehk muutub veidi tumedamaks. Mõne päeva pärast nähud kaovad.

II astme põletust iseloomustavad mitmesuguses suuruses villid. Need sisaldavad sültjat massi või läbipaistvat kollakat vedelikku. Suuremad villid tavaliselt lõhkevad. Kui villid ei lõhke, siis nad tasapisi kuivavad.

Põletus paraneb tavaliselt ühe-kahe nädalaga. Uus nahk on roosakas. Villide lõhkemisel võivad haavad saastuda ja siis jäävad paranemisel armid.

III astme põletust iseloomustab naha kõikide kihtide kärbus. Nahk võib kärbuda mõne hetkega, muutudes kollakaspruuniks ja tundetuks. Paranedes jäävad järele suured armid, mis võivad takistada koguni jäsemete liigutamist.

Vajalik kiire esmaabi

Põletusega kannatanu tuleb põletava temperatuuri käest võimalikult kiiresti ära päästa. Põlevate riiete kustutamiseks heidetakse kannatanule peale või mähitakse ümber paks riie, mis ei võta tuld.

Põletatud koht jahutatakse ja loputatakse kiiresti puhta külma veega (mitte jääga!) ning eemaldatakse sellelt riided nii ruttu kui võimalik, vajadusel lõigatakse riided
katki.

Naha külge kleepunud riided kõrvaldatakse ettevaatlikult ilma jõudu kasutamata. Esmaabi andmisel vältige mustuse sattumist põletatud kohale.

Katke põlenud koht põletusgeeliga, mida müüakse apteekides. Seejärel siduge steriilse sidemega. Igas koduses esmaabikarbis peaksid selle tarvis leiduma nii põletusgeel kui steriilsed sidemed.

Ulatuliku põletusega kannatanutel esinevad lisaks paiksele ka üldnähud (tegu võib olla isegi šokiga). Sageli kaebavad need haiged tugevat valu ja janu ning on rahutud. Esineda võib oksendamist ja krampe. Hiljem asendub erutusseisund loidusega.

Andke kannatanule juua ja mõnd valuvaigistavat vahendit (paratsetamooli, ibuprofeeni või muud).

Põletused, mille puhul nahk on kahjustunud suuremas ulatuses, võivad osutuda eluohtlikuks ja neid peab ravima arst. Kutsuge kiirabi, kergematel juhtudel läheb kannatanu ise arsti juurde.

Raviasutuses tehakse põletushaava korrastus, ja kui esineb üldisi tervisehäireid, siis ka nende ravi.