Need, kes jätavad oma lapsed vaktsineerimata, riskivad tõsiste tagajärgedega nii oma lapsele kui ka kogu ühiskonnale. Foto: Shutterstock
Vaktsineerimise peamine eesmärk on kaitsta end ja oma lapsi kurbade tagajärgede eest.

„Õnnetus sai alguse Kassiarult. Kui vana Jaska millalgi laadasõidult jälle koju tuli, jäid tal lapsed üksteise järele kõik haigeks. (---)

Ei jõutud asjas õieti täielikule teadvuselegi, kui juba suri esimene laps ja varsti peale seda teine. (---) Need olid kuulmata kurvad matused, sest samal ajal, kui söödi ja joodi kahe auks, kes puhkasid puusärgis, käed rinnal, vaakusid juba kolm teist last sängis hinge.

(---) Haigeks jäid lapsed Orul, Hundipalus, Ämmasool ja Raval ning igal pool pidas surm varsti lõikust. (---) Orul suri kaks väiksemat last – tütar ja poeg, suuremad ja päris väetid jäid terveks (---)

Juba järgmisel pühapäeval oli matusekord ka Vargamäe Andrese ja Aaseme rahva käes.”

A. H. Tammsaare
„Tõde ja õigus” I osa

Inimesed unustavad kiiresti haigused, mida tänu vaktsiinidele Eestis peaaegu enam ei esine: difteeria, teetanus, lastehalvatus, Hibi (b-tüüpi hemofiilusbakter) põhjustatud ajukelmepõletik, kõripealisepõletik. Päris ära need siiski kadunud pole. Seega – need, kes jätavad oma lapsed vaktsineerimata, riskivad tõsiste tagajärgedega nii oma lapsele kui ka kogu ühiskonnale.

Euroopas on vallandunud leetripuhangud, mille tagajärjel on inimesed saanud tüsistusi ja on isegi surnud. Eestis ja naaberriikides on tõusnud läkaköha esinemissagedus, mis on kõige ohtlikum alla üheaastastele. „Soovitan nende haiguste kohta lugeda ja seejärel uuesti mõelda, kas me soovime oma last sellise ohu eest kaitsta,” ütleb Tartu ülikooli infektsioonhaiguste assistent Kadri Kõivumägi.

Vaktsineerimise peamine eesmärk on kaitsta end ja oma lapsi raskete nakkushaiguste eest. Samuti karjaimmuunsuse tekitamiseks, et kaitsta neid, kes ise vaktsineerida ei saa ja kellel võivad haigused põhjustada väga tõsiseid tüsistusi.

Vaktsineerimine on piisavalt efektiivne, tuues endaga kaasa võimaluse meid ümbritsevast keskkonnast haiguste lõplikuks elimineerimiseks. Praegu on maailmas ainsana elimineeritud rõuged, ent lähiajal loodetakse jagu saada lastehalvatusest ja leetritest. Vaktsiinide kasutamisest tuleneva suhteliselt madala haigusjuhtude arvu tõttu ei tajuta enam nakkushaigustega kaasnevaid ohtusid ja vaktsineerimisest keeldumine sageneb. Seda kuni madalamast hõlmatusest põhjustatud haiguspuhanguni.

„Vaktsineerimisvastaste tõttu põhjustavad mõlemad haigused praegu mitmeid puhanguid maailma eri paikades. Pikemas plaanis toob laste vaktsineerimata jätmine kaasa haiguste laiema leviku, rohkem tüsistusi ja surmasid,” lisab Kõivumägi.

Ta soovitab lapsevanemal pikemalt ette mõelda: mis saab siis, kui laps kasvab ja tahab reisima minna? Inimeste haigusteadlikkus on väike, vanemate valiku ja enese teadmatuse pärast võib noor võtta eluohtlikke riske.

Samuti peaks mõtlema sellele, et kui vaktsineerimata neiu saab raseduse ajal näiteks punetisenakkuse, on tagajärjeks loote väärarengud. „Usun, et sellist õnnetust ei soovi oma lapsele keegi. Ometi on vaktsineerimisvastasuse pärast punetised täiesti reaalne oht – praegu on kestev punetiste puhang Poolas ja Jaapanis.”

Vaktsiin – suure töö tulemus

WHO on seisukohal, et vaktsiinid on puhta joogivee kättesaadavuse järel tähtsuselt teine meede nakkushaiguste leviku peatamiseks. Kõivumägi kinnitab, et vaktsiinid sünnivad väga pikaajalise teadustöö tulemusena, millesse panustavad paljud oma ala eksperdid. Kõigest ühe vaktsiini väljatöötamine, arendus, efektiivsuse- ja ohutusalased uuringud võivad kokku kesta oluliselt kauem kui 10 aastat ja nende tööde maksumus jääb sadadesse miljonitesse eurodesse. Ka pärast vaktsiini kasutuselevõttu jätkatakse nende pidevat ohutusalast jälgimist, mis on riiklikult koordineeritud tegevus. Peamised vaktsiinide kõrvaltoimed on süstekoha valu, punetus ja turse. „Need on reaktsioonid, mis kuuluvad vaktsinatsiooni juurde, sest vaktsineerimisega soovime saada immuunvastust ehk me soovime, et organism tunneks ära, et tegu on võõrosakestega ning algataks immuunvastuse,” selgitab Kõivumägi.

Peamised vaktsineerimise vastunäidustused on äge allergiline reaktsioon eelmisele vaktsiiniannusele. Nõrgestatud elusvaktsiinide manustamise vastunäidustus on raske immuunpuudulikkus, mis võib olla põhjustatud teatud haigustest või ravimitest ja rasedus.

„Ekslikult arvatakse, et nimetatud seisundid on vastunäidustuseks kõikidele vaktsiinidele. Inaktiveeritud ja komponentvaktsiine võib manustada immuunpuudulikkusega inimestele. Lihtsalt nendest saadav immuunvastus ei pruugi olla nii hea, kui soovime.” Raseduse ajal on vastunäidustatud vaid nõrgestatud elusvaktsiinid, teisi võib manustada.


Laste ja noorukite immuniseerimiskava:

Eesti riik on taganud võimaluse vaktsineerida lapsi B-hepatiidi, tuberkuloosi, difteeria, teetanuse, läkaköha, lastehalvatuse, Hibi põhjustatud ajukelmepõletiku, leetrite, mumpsi ja punetiste vastu. Järgmisel aastal on planeeritud lisada ka väikelaste rotaviirusvaktsiin.

Võrreldes teiste maadega on meil kehtivas immuniseerimiskavas ruumi täiendusteks. USA riiklikus kavas on nt gripi-, pneumokokk- ja tuulerõugete vaktsiin.

Kuigi see on tasuline, võiks ka Eesti lapsevanemad mõelda lapse vaktsineerimisele pneumokokkvaktsiinidega. Samuti on soovitatav mõelda lapse vaktsineerimisele gripivaktsiiniga või vähemalt vaktsineerida lapsega kokkupuutuvaid täiskasvanuid.


Soovitused täiskasvanutele:

Iga kümne aasta tagant tuleb vaktsineerida täiskasvanuid difteeria ja teetanuse vastu (riigi tagatud). Riskigrupi täiskasvanutel (kasvajaline haigus, kopsu- ja südamehaigus, diabeet) ja kõigil üle 50-aastastel on soovitatud teha gripi- ja pneumokokkvaktsiin.

Kõik alla üheaastastega kokkupuutujad peaks olema vaktsineeritud vähemalt difteeria, teetanuse, läkaköha ja gripi vastu. Gripi vastu peaks olema vaktsineeritud ka rasedad, kelle raseduse II või III trimester langeb gripihooajale (november–aprill).