Liisa Väli on verd loovutanud üheksa korda. Doonorlusega alustas pärast seda, kui tema sõbrannal diagnoositi vähk ning kes vajas seetõttu vereülekandeid. Foto. PERH
2,7% Eesti elanikkonnast on stabiilsed vereloovutajad.

Eesti inimesed on üsna tublid vereloovutajad, kuid loomulikult võiks doonoreid olla rohkem, hindab SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse kommunikatsioonispetsialist Kaidi Kasenõmm.

Praegu on Eesti elanikkonnast umbes 2,7% doonorid, Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel võiks see number olla 4%.

Verd loovutavad sageli sõpruskonnad

“Vereloovutuste arv kasvab iga aastaga tasapisi – see tähendab, et üha suuremale hulgale inimestele on doonorlus saanud loomulikuks ja regulaarseks elu osaks. Doonori motiiv on aidata, kuid alahinnata ei saa ka kambavaimu olulisust, sest paljud doonorid tulid esimest korda verd andma just sõbra-tuttava kutsel,” räägib Kasenõmm.

Kasenõmme sõnul teeb verekeskus iga päev tööd selleks, et doonorid nende juurde tahaks tulla.

“Soovime, et doonorile jääks vereloovutusest positiivne kogemus, mis innustaks teda tulevikus naasma. Kõige motiveerivam ongi inimese jaoks meeldiv protseduur ja siiras soov kedagi aidata.”

Vereloovutuse võimalust tuletatakse meelde ka kutsega e-posti, SMSi ja posti teel. Lisaks on doonoritel aktiivne Facebooki kogukond Doonorid ja Sõbrad, mille kaudu levitatakse lisaks üleskutsetele kasulikku infot vereloovutuse kohta ning tunnustatakse doonoreid.

Doonorlus on ohutu

Oluline osa verekeskuse verest kogutakse väljasõitudel väiksematesse linnadesse ja suurematesse asutustesse. Tänu sellele ei pea inimesed vereloovutuseks eraldi käiku ette võtma. Suviti meelitavad inimesi ka doonoritelgid.

Verekeskus teeb aasta ringi koostööd ka partneritega, tänu millele jagatakse doonoritele aeg-ajalt näiteks kinkepileteid, kuid meened on doonoritele pigem sümboolseks tänutäheks kui motiveerimiseks.

Lisaks patsientide tervisele on vaja tagada ka doonorite tervise ohutus. Seetõttu tulebki inimesel enne vereloovutust täita doonoriküsimustik ja vestelda arstiga.

“Ootame seejuures doonoritelt alati ausust, et maksimaalselt vältida riske ka doonori enda tervisele,” märgib Kasenõmm ja lisab, et vereloovutuse protseduuri käigus ei ole doonoril võimalik nakatuda viirushaigustesse, sest tema veri ei puutu kokku ühegi teise doonori verega ning vereteenistuses kasutatakse ainult ühekordseid steriilseid nõelu ja verekotte.

Kõik doonoriga tehtavad protseduurid toimuvad ELis kehtestatud ohutusnõudeid järgides. Harva võib vereloovutuse järel tekkida nõrkus, kuid seda saab ennetada, kui doonor on korralikult söönud ja tarbinud piisavalt vedelikku. Meditsiinitöötajad kontrollivad doonori enesetunnet kogu protseduuri ajal.

Teadlikkus on tõusnud

Miks doonoriks saadakse? “Inimesele annab vereloovutus eelkõige hea enesetunde kellegi aitamisest,” arvab Kasenõmm.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse statistika kohaselt käis 2012. aastal doonoriks 20 259 inimest, neist 4146 olid esmadoonorid. Loovutatud täisvere arv liitrites oli 13 914. 2011. aastal olnud need kolm arvu vastavalt 20 536, 4306 ja 13 852.

Kuigi 2011. aastal oli doonorite arv suurem kui mullu, tehti eelmisel aastal rohkem vereloovutusi. See tähendab, et suurenenud on nende inimeste hulk, kes käivad verd loovutamas regulaarselt.