Idandamine

Vitamiinivaesel ajal soovitab end idanditega turgutada ka Aive Luigela. Oma raamatus “Targalt toitudes terveks” (Varrak 2007) kinnitab ta, et neist saab uskumatut jõudu. Idanemise biokeemia on imeline: esimestel päevadel tekib juurde asendamatuid aminohappeid ja küllastamata rasvhappeid, suureneb C-vitamiini ning E- ja B-grupi vitamiinide sisaldus. Idandites on ka A-, D- ja K-vitamiini ning mineraalaineid: fosforit, rauda, kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi jm. 

Valgest nisujahust saia süües tasub mõelda, et samas koguses nisuidandites on E-vitamiini tervelt 80 korda rohkem ning lisaks ka hulgaliselt väärtuslikke kiudaineid. Aive Luigela sõnul on idandid sellepärast nii kõrge toiteväärtusega, et vitamiinid jm bioloogiliselt tähtsad toimeained on neis ideaalses koosluses.

Idude kasvatamine
 

See on idandite kindel eelis tehisvitamiinide ees. Paljude vitamiinide imendumiseks on ju vaja teisi vitamiine, idandis on loodus selle eest juba hoolitsenud. Kõige väärtuslikumad on nad pärast 72 tunnist idanemist, siis on paljudes seemnetes C-vitamiini sisaldus kõrgeimal tasemel. Siis algab taimebeebil kasvuiga, ta hakkab tarbima toitaineid, mis loodus talle on kaasa andnud.

Idandeid soovitatakse tavaliselt süüa kevadväsimuse peletamiseks veebruaris-märtsis. Alustada võiks juba jaanuaris, kui kodumaises juur- ja puuviljas jääb vitamiine järjest vähemaks. Tegelikult tasuks idandada juba novembris, kui algab külmetushaiguste periood. Nendega saab hästi toetada oma immuunsüsteemi. Salatkressi ja rõika idandid sisaldavad sinepiõlisid, mis on patogeense toimega ja hävitavad pisikuid.