Mis maitse tõuseb esimesena keelele, kui öeldakse Eesti toit?
On see hapukapsas, millest juba vaid mõte kisub lõuapärad kangeks?
Või vürtsikilu, pipraterad rõhkusid lisamas?
Või kamavaht, leebe ja beež ja kõikelubav kui varane õhtupoolik?
“Eesti on nagu metsmaasikas,” ütles president Toomas Hendrik Ilves 2013. aasta iseseisvuspäeva kõnes. “Ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda ega oska teda ka hinnata. Aga kui ta on kord käes, kui ta on kord olemas ja oma, siis on ta üks paremaid asju üldse.” Hiljuti, kohtudes Toomas Hendrikuga teisel pool maakera, usutledes teda ühe Eesti sajandaks sünnipäevaks ilmuva raamatu tarbeks, mainis ta, et esialgu liikus mõte teisiti. Pidukõne mustandis seisis, et Eesti on mustikas. Vahetusse läks see kujund üsna viimasel hetkel.
Aga miks?
Ta muigas.
“Sest mulle meeldivad metsmaasikad rohkem.”