Küsime eksperdilt: kuidas panna eestlased rohkem kala sööma?

Kalandusekspert ja Eesti Kalateabe Keskuse juht Toomas Armulik ühendab kolmnurgaks kala söömise harjumused, inimeste igakuised sissetulekud ning kanaliha leviku. Kuidas on need omavahel seotud?

Eesti taasiseseisvumisega kadus üsna kiirelt ära eestlaste kala söömise harjumus, mis ei ole praeguseni taastunud. Selle harjumuse kadumise põhjuseid on mitu: esiteks tuli 90ndate alguses turule palju uut ja mõnusat toitu, mida polnud varem saanud. Teiseks tulid turule valmistooted, mis viisid ära harjumuse toitu algusest lõpuni ise valmistada – kala puhastamine ja valmistamine tundus pakendatud kanaliha ahju lükkamisega võrreldes tüütu. Kolmandaks kadus hea kala letilt ja turult üldse ajapikku ära.

Saab tuua selgelt välja generatsioonid, kes söövad kala ja kes mitte. 50-aastased ja vanemad inimesed söövad kala. Samas on 20–40-aastased sellest võõrdunud, kuna kodus kala enam ei valmistatud, seda toorainet ei tunta ja ei osata ka seda valmistada. Praegu arvatakse, et kala süüakse kuni 14 kilo inimese kohta aastas, mida ei ole otseselt vähe, kuid mida võiks olla kordades rohkem.

Armulik ütleb otse välja karmi tõe, et kui tahame, et inimesed rohkem kala sööksid, tuleb sissetulekuid ja elujärge tõsta – kõik uuringud on näidanud, et kui inimeste sissetulekud suurenevad, tõuseb kalatarbimine; kui langevad, siis kala tarbimine väheneb ja suureneb kanaliha tarbimine.

Miks on kala söömine ja inimeste rahakott omavahel seotud?

Müüt, et kala on odav, on ammu kadunud. See aga tähendab, et kui meil on majanduses head ajad, õitseb ka kala müük ja söömine. Nii kui majandus langeb ja sissetulekud vähenevad, väheneb kohe ka kalasöömine. Samas tõuseb kohe kanaliha tarbimine. See on üks äärmiselt veider kolmnurk: kana ja kala tarbimine on selges korrellatsioonis omavahel, kusjuures kaalukeeleks on eestlaste rikkus ja jõukus.

Seda, et kala on tervislik ja kasulik, teavad kõik lasteaialastest vanuriteni. See on sama tugevalt meie pähe roninud kui teadmine, et suitsetamine on kahjulik ja tapab. Nüüd on oluline, kuidas see kasulikkuse teadmine reaalselt kalasöömiseks pöörata. Siin tõttavad appi tootjad, kes tulevad pidevalt kliendi nõudmistele lähemale, pakkudes aina lihtsamaid lahendusi, kuidas kala süüa ja tarvitada.

Mis on see retsept, kuidas inimesed uuesti kala sööma saada?

Marje Josing konjunktuuriinstituudist on juba ammu öelnud, et kui tahate, et inimesed rohkem kala sööksid, tuleb sissetulekuid ja elujärge tõsta. Kõik uuringud on näidanud, et kui inimeste sissetulekud suurenevad, tõuseb kalatarbimine, kui langevad, väheneb kalatarbimine ja suureneb kanalihatarbimine. Neid kahte võib vaadelda kui mingis mõttes asendustooteid.

Teisalt tuleb pidevat teavitustööd teha. Meil on tekkinud nn kadunud põlvkond, kes on kalast võõrdunud. Vanemad inimesed söövad kala hea meelega, kui see neile vähegi taskukohane on. Vahepealne põlvkond on kalast võõrdunud, kuid tundub, et üle 20-aastased eestlased, kes püüavad end positsioneerida kui moodsad ja edukad, on taas kala leidmas. Praegu tuleks kindlasti (ja seda me jõudumööda teemegi) suunata kalatarbimist propageerivat teavitust lastele, et ei tekiks järjekordset vaakumit.

Eesti kala kontekstis peavad tarbijad jõudma tõdemuseni, et kala peamine kvaliteeditunnus on värskus ja veel kord värskus. Siin tuleb pidevalt meelde tuletada, et kõige värskema kala saad ikka kas otse kalurilt või kasvanduse väravast.

Millised on selle ja järgmise aasta kalatrendid Eestis – nii müügis kui ka retseptides?

Võin silmad kinni puusalt tulistada, et Norra lõhe oli ja jääb populaarseimaks kalaks meie inimeste laual. Ise loodan just, et hakatakse proovima aina uusi maitseid ja lauda mitmekesistama. Kui avaldatakse oma soovidega survet näiteks söögikohtade menüüdele, siis küll tuleb see eesti kala ka rohkemate restoranide-kohvikute laudadele.

Kui kilohinnas võib kohaliku ja imporditud toorme hinnavahe tunduda suhteliselt suur, siis söögikoha portsjonis on ju seda kalaliha umbes 200 grammi. Seega ei tohiks see portsjoni hinda nii metsikult mõjutada. Ja on ka aeg meil põhjamaade eeskujul patriootideks hakata.

Milist kala peaks kohe praegu poodi otsima minema ning kuidas peaks seda Teie meelest valmistama?

Teate, sellele on nüüd jälle raske vastata. Inimestel soovitan kindlasti järele proovida tuurakala. Kui arvestada, et tuura kilo maksab olenevalt kohast paarteist eurot, siis võiks ju end töönädala lõpuks premeerida tõelise delikatessiga ning järele proovida, mis tunne oli vene bojaaridel, kui nad endale tuuraliha puulusikaga näost sisse ajasid.

Aga loomulikult mingu inimesed turule või poodi ja ostku kala, juba see on suur samm. Eriti hea oleks, kui nad ostaksid kodumaist kala ning vahelduseks proovigu kindlasti ka meie kasvanduste toodangut. Tegelikult on seda turgudel ja suurtes kaubanduskettides saada küll.

Samas on kala Eestis palju, nii meres, jões, järves kui ka kasvandustes. Miks aga ei tea me peale lõhe ühtegi kala, mida Eesti kasvatatakse – tuur, karp jne?

Väike parandus: lõhet Eestis toiduks ei kasvatata. Meil on RMK-le kuuluv Põlula kalamajand, kus kasvatatakse lõhet looduslike populatsioonide turgutamiseks, aga see, mis poelettidel on, on ikka vikerforell. Kõik poelettidel olev lõhe on Skandinaavia, peamiselt Norra kasvandustest. Eks tegelikult on selle põhjuseks suuresti meie endi toitumisharjumused.

Eks kasvatajad proovivad ikka kasvatada seda, mida saaks ka maha müüa. Muidugi aitab kaasa seegi, et vikerforell on üks kõige paremini meie tingimustesse sobiv liik. Tegelikult on meil ka juba ammustest aegadest karpi kasvatatud ja kasvatatakse praegugi, aga eestlasel pole välja kujunenud sellist karbimenüüd nagu idanaabritel või keskeurooplastel.

Samas on ju angersäga näide väga julgustav. Tuli Avo Leok (mees heas mõttes metsast), tegi endale asja selgeks, pani kasvanduse püsti ja ma tegelikult arvan, et enamik eestlasi teavad just tänu temale, mis on angersäga. Seega võib-olla on ta kalakasvatajana kuulsamgi kui motosportlasena.

Liike, keda Eestis kasvatatakse, on tegelikult päris palju: angerjas, angersäga, Euroopa säga, tuur (mitme liigiga: Siberi, Vene ja sterlet), karp, pakslaup, valge amuur, vikerforell, paalia, ahven. Eri aegadel on kasvatatud ja katsetatud ka siiga, koha, tilaapiat. Varsti võib lisanduda uus paljulubav liik (küll kahe liigi vaheline hübriid) ehk klaarsäga.