Õiged lihavalmistamise nipid: Veiseliha puhul on vanus ja sugu tähtsamad kui tõug

Veiseliha pakub suurepäraseid võimalusi nii igapäevaste odavamate toitude kui ka ekstavagantsemate piduroogade valmistamiseks. Eestlaste seas on hästi tuntud veisestroogonov ja –guljašs – mõlema retseptivariatsioone on tegelikult lõputult.

Nii mõnigi oskab ka lugu pidada kodus tehtud veisehakklihaga ameerikapärasest hamburgerist, teadjamad valmistavad veisekoodist itaalia talupoegade hõrku hautist osso buccot ja tõelised gurmaanid naudivad veisesisefilee steike.

Veistest annavad parimat liha lehm, mullikas (emane veis, kes ei ole poeginud) ja härg (kastreeritud isane veis). Suguhormoonide väiksema sisalduse tõttu on lihaste sidekoed pehmemad ja liha seetõttumuredam. Pullvasika liha on taine, mitte eriti tugeva maitsega ja võib olla ka pisut vähem mure. Vanuse suurenedes tekitab rasv loomalihale kena marmorse struktuuri. Liha maitse tugevneb, kiud jämenevad ja värvus tumeneb. On inimesi, kes peavad vana looma liha kõige maitsvamaks. Kuid sellel on ka sidekoed tugevamad, see nõuab pikemat pehmendamis- ja ka valmistamisaega.

Lihatõugudel on suuremad lihased ja parem rasva koostis kui piimatõugudel, ent üldiselt sõltub veiseliha maitse rohkem soost ja vanusest kui tõust. Veiseliha parim valmistamise viis oleneb sellest, millisest rümba osast see pärineb ja millisena seda süüa soovid. Punasemat liha peetakse tavaliselt mahlasemaks ja maitsvamaks.

Täpsemalt vaata, millist liha õhtuks lauale panna Rimi lihaveebist.