Foto: Shutterstock
Kõik, kes elanud tudengielu, meenutavad mõnuga, kuidas ühikas elati ja mida söödi-joodi. Igal oma lood, mis on ägedalt naljakad, sest mitte millestki tehti alati midagi, ka siis, kui raha oli otsas ja sööklate menüüst kopp tõeliselt ees. Nälga ei kannatanud siiski keegi. Kodust kaasa pandud kraami ja oma fantaasia najal sündisid just siis nutikad ellujäämisretseptid, mis leidsid tee ka hilisemasse täiskasvanuellu, kus neist said osa ka järgmised põlvkonnad.

90ndate alguses olin mina ajakirjandustudeng ja sõitsin iga paari nädala tagant Tartust koju, kus sai pesu pesta ja täiendada oma vahepeal tühjaks saanud toiduvarusid. Pühapäevaõhtuse Tartu bussi peale tuli pilet alati ette ära osta, sest need bussid said korrapealt täis tudengeid ja nende kartulikotte. Kord talvise libedaga sõitis buss kraavi ja vajus külili. Bussis õnneks keegi viga ei saanud, jäin terveks ka mina, kes ma sel ajal ootasin juba oma esimest last, samuti tulevast ajakirjandustudengit. Küll aga nägime hullu vaeva, et oma kartulid bussist kokku korjata ja konservidele õiged omanikud leida.

Pühapäevaõhtused söömingud

Pühapäevaõhtud olid ühikas tõelised peoõhtud, sest kõik saabusid kodust hea ja paremaga. Me sõime ühiselt ära kõik valmistehtud söögid ja küpsetised ja mitte kedagi ei huvitanud, mida ülejäänud paar nädalat süüa. Kuigi ma sain oma Põltsust (Põltsamaalt) pärit toanaabriga suhteliselt kenasti läbi, siis olin ma pühapäeval raudselt tema suurim sõber, vähemasti oma meelest, sest tema kodus küpsetati megamaitsvat õunakooki. Võibolla mõtles Anne ema, et sellest koogist jagub Annele mitmeks päevaks, aga no keda see huvitas…

Räme praekartuli-eri

Usun, et iga toonane tudeng, ja varasemgi, võib julgelt väita, et tema põhitoit oli kartul igas asendis. Peda tudengid varastasid näiteks Pizza Americanast kõige suurema pitsapanni, mis kattis ühika pliidil ära kõik neli rauda ja nii sai praadida kartuleid suurema portsu kõigile näljastele. Kartulikott seisis ühikanurgas ja kui see suur pannitäis oli kerre keeratud, vajuti roidunult voodisse. Mõne aja parast kostis toanurgast oigamist: “Oijah, söönud oleme me alati hästi!”

Ühikas õppisid süüa tegema kõik, ka need, kes enne tudengielu söögitegemisest kauge kaarega mööda käisid. Kui muud ei õpitud, siis vähemasti kartuleid praadima ja tatraputru tegema. Poistel oli muidugi suur tung tüdrukute suunas (ja tüdrukutel poiste suunas) ja nii palusid poisid sageli, et tüdrukud neile süüa teeksid. Mõnikord tegidki. Kartuleid või tatraputru. Aga siis pidid poisid neile vastutasuks lubama, et nad neil ühikatoas lae ära värviksid või tapeedi seina paneksid.

Foto: Shutterstock

Kartulitele vahelduseks söödi ka makarone ja pelmeene. Makakad Bulgaaria ketšupiga, hapukoorega, niisama paljalt. Sardelli- või viineriseibidega segamini. Pelmeenid keedetult, paljalt või hapukoorega. Kui see kõik otsas ja loengusse kiire, siis läks jälle kartul, mõnikord niisama toorelt. Pole ime, et paljud meist ei söö enam kartuleid...

Sellest ajast on pärit ka üks imemaitsev pannitoit, kui sa just tervislikke valikuid tegema ei pea. Pelmeenid tuli ära praadida, siis sibulad ka ja kõige peale riivitud juust. Siis kõik see segi ajada, nii et kõik on kohe väga-väga sassis.

Kapikultuuride teke ja elu kapis

Kombucha’st polnud meist keegi toona kuulnud, küll aga teadsime, mis asi on teeseen. See tegelane võis kasvada ehk pea pooltes toonastes kodudes. Tartus Narva maantee ühikas fillide korrusel elas ports keemikuid, kellest üks võttis nõuks kapis hallitust kasvatama hakata. Tegelikult ei olnud tegu ettekavatsetud laborikatsega, vaid pesemata teeklaasiga, mis oli peo käigus lihtsalt riidekappi unustatud, kuniks “teeseen” endast ülevoolava kultuuri näol märku andis. Aga hallitust näidati paljudele, osadele ka raha eest.

Kevade tulekul hakkasid kapis idanema ka kartulid, mida enam keegi ei tahtnud. Või kasvas pesemata purkides mõni muu põnev tegelane.

Osa tudengeid elasid erakates. Enamasti olid need puuküttega väikesed kööktoad, pisikesed kui kapid, kus talvel langes tubane kraad miinustesse. See-eest aga elas majas värvikas seltskond. Alati oli seal keegi Kostja, kes peksis oma Nastjat, kui see talle süüa ei teinud, või kui Nastja oli kodust plehku pannud, siis tuli sulle viinaga ukse taha, näpu vahel kuivpeldikust näpatud voblad. Jälle söök ja jook olemas nagu tellitud. Kuigi ühel hetkel tüütas ära Kostja vingumine selle üle, kui õnnetu elu tal on, ehkki naine on tal püss.

“Tere, ema! Saada raha…” ehk tudengi soe suhe alkoholiga

Koju helistamine toimus telefonikeskjaamas. Seal seisti kaugekõnede järjekorras. Usun, et kui nüüdsed noored seda asutust näeksid, siis nad jõllitaksid neid putkasid nagu kunagisi gasirovkasid. Kodust kaasa pandud rahaga pidi üldiselt hakkama saama ja kui ei saanud, ja sa veel kuskil tööl ka ei käinud, siis oli päris sagedasti vaja helistada koju ja küsida raha — mis saadeti sulle postkontorisse. Millele raha kulus? Igapäevase söögi kõrval, milleks oli peamiselt poest ostetud sai, leib ja konservid, muidugi alkoholile.

Narva maantee ühika allkorrusel asus tõeline töölissöökla, mille küljes oli ka baari moodi nurk. Selle riiulitel oli 90ndatel rivis Vana-Tallinna ja Lõunamaise liköörid ning kookide sektsioonis sefiiritort. Niimoodi käisid poisid tüdrukutel külas — näpu vahel liks ja tort. Lõunamaine kuulus toonase tudengi ellu samamoodi nagu pätikohv, mida tarvitati sesside ajal liitrite kaupa. Seda keedeti kannus ja soe kohv oli pidevalt võtta.

Foto: Shutterstock

Pidude ajal veeti lauale Mehukatti ja Royal piiritus, liksipudelid ja koduõlu. Kõlab kui luuletus. Kuigi tegelikult sai sellest jubetuma peavalu.
90ndate alguses — kui oli veidi lisaraha — käisid mõned ka vasttekkinud baarides väljas joomas. Nii saadi kätte esimene tõeline maitseelamus ja joogikanguse tunnetus näiteks džinn toonikust. See oli juba joogigurmee. Sest ühikas oli tavaline koks, lisaks mainitud Mehukattile ja Royal piiritusele, ka viin Sprite’iga, Coca-cola õllega või veiniga … Ja veinid olid tol ajal meie mõistes tõelised peedid.

Baarides sündisid ka esimesed soojad suhted välismaalastega. Nipp oli lihtne. Kui raha oli otsas, siis tuli minna baari ja tellida omale tee. Mingil hetkel ujus keegi ikka ligi ja polnud sugugi harv juhus, kui istusid järgmisel hetkel turistidega kuskil restoranis või bistroos ja sulle tehti välja suured praed ja koksid.

Tudengite soe suhe teineteisega

Me ei olnud näljas. Kellelgi oli ikka midagi süüa. Kord oli tõesti nii, et raha oli otsas, ka see ema käest lisaks nuiatud osa. Leidsin kapist odrakruubid. Mõtlesin, et mis see siis ära ei ole — kruup keema, see peaks ju poole tunniga ikka valmis olema, täpselt nii palju oli mul aega järgmise loenguni. Tühjagi. Ära viskamisele läks nii pott kui ka kõrbenud kruup selle põhjas. Eks söögitegemist õpiti nii ja ka nõnda, et pandi pann — ikka kartulitega — praadima ja käidi kordamööda seda valvamas, kuniks valvekorrad ära ununesid ja terve ühikas komandandi sõimu täis oli, sest toss valgus juba tänavale.

Me õppisime jagama. Kui keegi ühika peal midagi valmistas, siis oli sööjaid kuhjas koos. Sellega harjuti kiirelt, sest taoline jagamine tasus end ära — kui jagasid, siis anti sulle alati süüa. Jagamisel oli ka teine tagamõte, niimoodi sai tähelepanu, eriti nende oma, kes sulle meeldisid.

Foto: Shutterstock

Minu ühikanaabri sõbranna mees vist tüdines oma tüdrukust ühel hetkel ära ja viskas silma mulle. Jooseptootsiliku olemisega tüüp ei mõelnud kaua — sidus voodilinadest pika köie ja laskus vastvalminud tatrapudruga pott kaenlas mulle ühikatoa akna taga. Mina sõin tema pudru ära, olin üllatunud ja tänulik, ehkki suhtest meil omavahel asja ei saanud.

Mingil ajal jõudsid meie vaatevälja esimesed mikrolaineahjud, mitte et neid ühikas kellelgi olnud oleks. Kord levis ühikas imelik jutt, et minul on ühikatoas mikrouun. Ühe peo käigus vajusid kaks noormeest minu tuppa, et ma neile mikrouunis juustukaid teeksin. Tegelikult aga oli “mikrouuniks” hoopis minu sama mõõtu pesukapp külmkapi peal… Aga juustukaid tegime hoopis pannil — sai pannile praadima ja juust peale. Pannile kaas peale, kuniks juust sulanud. Tõeline meestetoit, mida mu oma mees praegu tihtipeale nuiab.

Kus me toitu hoidsime? Külmkapis, kel see oli. Kui oli ühikaboksi peale üks kapp, siis hoidsid kõik seal oma kraami. Ülejäänud kraam seisis riidekapis. Kui külmikut polnud, siis hoiti kilekotis ja aknast väljariputatuna. See aga ei olnud eriti hea variant, sest niimoodi toitusid pigem kajakad kui tudengid.

Kuidas õpiti pekki sööma ja mis asi on tudengitoit

Tegelikult oli nii, et enamikku konserve kattis hangunud rasvakord ja see oli heaks praadimishakatuseks. Kui tänapäeval riisutakse rasv selliste pealt ära, siis toona ei raisanud väärt kraami keegi. Kuigi otseselt pekki ei armastanud siis vist keegi, olime siiski kasvanud sel ajal, kui pekk oli täiesti tavaline nähtus, pekki oli igas toidus, kõik mäletavad ju kasvõi pekikuubikutega Lemmiku keeduvorsti. Pekki armastama aga õppisin ma hoopis siis, kui üks pikk füüsikust noormees tõi kodust ühikasse kaasa törlönti. Tegu on hautisega, milles põhirõhk juurikatel ja pekil, mis oli eelnevalt krõbedaks praetud.

Törlöndi retsept

Jagub kõigile

1 väiksem kaalikas
3 keskmist porgandit
1/4 keskmisest kapsast
1 keskmine sibul
umbes sama palju kartulit kui eelmised 3 asja kokku
100-150 g soolapekki või soolapeekonit või rasvasemat sinki (rasv on suht oluline)
soola
vett

Haki kaalikas, porgand ja kapsas 1-2 cm kuubikuteks, pekk väikesteks kuubikuteks ja haki sibul. Kuumuta poti põhjas pekk, kui enamik rasvast väljas. Lisa sibul, kuumuta läbi. Lisa kaalikas ja porgand, sega läbi ja kuumuta 3-5 min, seejärel lisa kapsas ja kuumuta veel veidi. Sega kõik läbi. Kalla peale vesi nii, et see kataks juurviljad. Lase madalal kuumusel tunnike podiseda, lisa soola. Siis lisa segule kartul, aga ära sega. Lisa vett, nii et see kataks kartulid. Natuke veel soola. Ja lase podiseda 20-30 min. Sega läbi ja jäta mõneks ajaks seisma. Ongi törlönt valmis!

Ühika seinte vahel sündis ka üks kuulsamaid nimiroogasid — tudengitoit. Mingil ajal ütlesid ühikas ühispliidid üles ja siis hankisime omale tuppa väikse keeduplaadi. Kartulid olid nagunii olemas, sibul ka ja kellelgi ikka mingi lihakonserv kuskil vedeles. Enamasti oli selleks turistieine. Ja sellest keeratigi kokku mõnus toit, mis rännanud tõenäoliselt väga paljude toonaste üliõpilaste hilisemasse täiskasvanuellu. Minu lapsed on seda väiksena mitmeid kordi saanud. Täielik nostalgiaroog!

Tudengitoit

Jagub kõigile

1 karp turistieinet
veidi õli, searasva või võid praadimiseks
tooreid kartuleid
hästi palju sibulat
soola-pipart

Pane pann sooja ja lisa rasvainet. Viiluta sibulad ja lükka pannile praadima. Lisa turistieine — kogu rasv, mis seal on, on hea. Ükski tudeng ei hooli mingist lisarasvast. Prae senikaua, kui kõik tundub ilusti valmis.
Viiluta kartulid õhukesteks. Lisa pannile, sega läbi. Lisa soola ja pipart ning sega uuesti. Pane pannile kaas peale ja laste toidul omasoodu valmida. Toit on valmis, kui kartulid on pehmed.