.
Ega teadus purgis püsi. Elav “botaanikaleksikon” Urmas Laansoo (57) ­tiirutab maailmas ringi, ajades taga põnevaid avastusi ja ka maitseid. ­Õpetab inimesi ja laseb teistel end õpetada. Sööb ise kõiksugust ­kummalist ja julgustab teisigi uusi maitseid proovima.

Urmast vaadates pudeneb kildudeks ettekujutus teadlasest, kes kummardub päevade, nädalate ja kuude kaupa üksnes mikroskoobi kohale mingeid tolmukaid vaatlema ja ülejäänud aja sahistab kabinetivaikuses koltunud raamatulehtedega. Selle asemel pistab Urmas hommikul reipalt kolm datlit põske ja vaatab uudishimulikult ringi, mis maailmas toimub. Messengeri videoseansi kaudu kiikab ta peaaegu iga päev Bangladeshi, kus sõbrad ja vaimsed õpetajad viivad ta endaga kaasa maapähkli koristamisele ja riisipõldudele (ettevaatust, palju madusid!), basaaridele (kõiki lettidel olevaid taimi ei oska isegi botaanik kohe tuvastada!) ja kohalikele perekondlikele tähtpäevadele (hea tava järgi hõõrub sünnipäevalaps külalistele torti juustesse!). Septembris kavatseb Urmas minna reaalselt kohale ja kõik oma silmaga üle vaadata.