“Varem lendasid siin õhtuti kakud, vaade laius üle põllu ja sai päikeseloojangust pilte teha,” tähendab Mick Sauel asuva kodu aknast välja vaadates. Täna mürab väljal traktor. On seda teinud juba mitu kuud, kerkimas on uus maja. Mick on neid valjusid tööplärinaid salvestanud, et võib-olla kunagi oma muusikas kasutada. Ärevast taustast hoolimata valitseb Micku ja Angeelia kodus imeline
kooskõla. Viiruki hõng, rahustavad helid. Angeelia tütar Isabella ehk Bella (7) mähib end voodil unenäopüüdja all pleedi ning Hiiumaa laka pealt toodud kass Käbi ehk vahel ka lõõgastunult käpad laiali asendis Guru hüppab pikemata külalisele sülle.
“Tuleb tutvuma,” tõlgib Angeelia. “Tema on daam, kes joob ainult laual olevast pokaalist, tavalist jooginõu kasutab vaid äärmisel vajadusel.”
Panin juba tähele, et toiduvalmistamist nimetate te samuti loomeprotsessiks. Aga kuidas on lood teie avalikkusele teada oleva loomingu, muusikaga?
Mick: Mina loon öösiti, siis, kui kõik on vaikne. Tundsin, et akustiline ja elektrooniline suund minu muusikas võiksid voolata erinevais võtmeis. Nii ongi mul uus, pigem elektrooniline projekt SUMRA, kuhu kuulub ka Angeelia. Selline nišikas, mõned kontserdid on olnud, see alles kasvab. Lisaks aitavad
SUMRA-s kaasa lüüa kontsertidel Aivar Surva (trummid, trompet) ning Uku Kübar (trummid).
Angeelia: Minu eesmärk oli saada veebruaris uus lugu välja. Rändame Mickuga koos, üsna sama lainega. Mõlemad keskenduvad nii oma kui ka ühisele asjale, jagades ühist loomeruumi nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil. Kui motivatsioon kaduma kipub, saame teineteist innustada.
