Taimetark Mercedes Merimaa oma köögis. Foto: Andres Adamson
Taimetark Mercedes Merimaa on kui elav entsüklopeedia, kes võiks igast oma aias kasvavast rohuliblest une pealt raamatu kirjutada. Umbrohuteadus pole meie tavaelust õnneks päris kaduma läinud. Osalt ka tänu temale. Samal ajal on Euroopas tekkinud pentsik olukord, kus võilill on paljudes riikides looduslikult kadunud. Küll aga kasvatatakse seda nüüd kultuurselt kui kallihinnalist ravimtaime, millest veel kallimaid ravipreparaate valmistatakse.

Taevas keerutavad sinkjashallid pilved. Vihma pole tulnud juba nädalaid ja maa on kohati kivikõva. Mersu, nagu sõbrad teda kutsuvad, tuhiseb oma peenramaal ringi kui väiksemat sorti energiline tuulehoog, aeg-ajalt taeva poole ootusärevaid pilke heites: “Nii kuiv, nii kuiv ...”, ning paiskab mu seejärel üle tohutute teadmistega oma aiaandidest, mis vaatamata kestvale põuale kasvada vohavad: “Asparaagused ehk sparglid – parimat laisa inimese taime polegi olemas! Saaki annab 60 aastat ja elab mitusada aastat. Tahab päikest ja hästi viljakat mulda. Lääne-Eestis ja laidudel kasvavad nad meil muide täitsa looduslikult ise.

Ja see on varemerohi, mu põhiline ravimtaim. Üks universaalsemaid kudede taastajaid – parandab luupõletikud, käänatud-väänatud liigesed, luumurrud, nohu ajal võib ninna limaskestadele toppida. Toorest juurest teen juureputru, talveks valmistan tinktuuri. Näed, suvel võib lehti ka lihtsalt panna peale – need hakkavad igale poole külge,” Mercedes sätib varemerohud oma suvekirjule kleidile ritta kui aurahad ning kinnitab, et rulamehed ja trikiratturid on kõik ta käest abi saanud.