STAAR KÖÖGIS | Iiris Vesik: enne lavaleminekut teki küll tahtmist midagi tohutult suurt süüa
“Mu kõige legem toit on karri. Aga kuna mu Eesti kodus ei ole kõiki maitseaineid ja ma ei jaksanud Piprapoodi minna, siis teen täna kana,” teatab muusik Iiris Vesik (26) rõõmsalt.
Istume Iirise vanematekodus Nõmmel. Köögis askeldades saab laiast aknast vaadata välja, kuusehekki, linnukesi ja kassi. On soe, väga kirka päikesega pärastlõuna. Kristallkuulist vilgub seinale kõiki vikerkaarevärve. Helesiniste juustega miniatuurne Iiris laseb hakkimiste vahele oma värskeimat muusikat. Jutt kandub vahepeal toidust nii kaugele, et tagasi teemasse toovad vaid tema hüüatused “Ei tea, mis seal oranži maitseaine sees on, et paneb sind sööma veel ja veel!” ning “Jeesus, kui palju on 25 grammi mett?”
Iiris, sa elad juba neli aastat Londonis. Kas ja kuidas su toitumisharjumused on seal muutunud?
Söön kõike, välja arvatud pekki. Inglismaal on mul enamiku ajast veganperiood. Seal lihtsalt on liha nii kallis ega ole hea ka. Vaatad singile otsa – mis asi see on? Eestis on see kuidagi ausam. Üritan mitte iga päev liha süüa, sest nii on keskkonnale parem. Aga päris veganiks ma ei soovi hakata. Mu bänd IIRIS tuli ka eelmisel aastal Tallinn Music Weekile. Üks bändipoistest on taimetoitlane ja mu vanaema muretses, et mida ma talle süüa annan, ja vanaisa korrutas, et jääb nälga see laps.
Ja kuidas olukord tookord lahenes?
Ilusti. Tema sõi baklažaani ja kartulit, me kõik teised sõime liha.
Ennist, kui me mõne minuti sind poest koju ootasime, ütles su armas ema, et ta väga palju ei ole näinud sind süüa tegemas – ega ka söömas. Nii tore, et nõustusid meile lõunat valmistama! Millal sa üldse hakkasid ise süüa tegema?
Ikka ülikoolis. Esimesel aastal ma elasin boifrendiga, kes sõi ainult liha ja pastat. Kuigi oleksin tihtipeale tahtnud midagi muud süüa, seeni näiteks, sõin ka mina siis retsilt liha ja pastat. Inglismaal on odava külmutatud toidu pood Iceland. Sealt ostetud kana üles soojendades tuleb fileest välja mingi valge ollus. Me suhteliselt kiiresti tabasime ära, et seda kana pole mõtet süüa. Teisel aastal oli mul menüüs muudkui kuskuss, sibulad ja karrimaitseaine, millest ma ka tüdinesin. Kolmandal aastal tulid riis ja miso. Ja nüüd on tarka daal, sellest ma pole veel üle saanud.
Aga mis su kõige esimene iseseisvalt tehtud toit oli?
