Olen pärit Tartust, kuid tänase seisuga võib öelda, et olen täpselt pool elu elanud Tartus ja pool elu Tallinnas, pidades end juba üsna palju pealinlaseks. Armastan väga süüa teha, eelkõige magusaid toite. Kui mõni aasta tagasi avastasin enda jaoks spordi (jooks, jõutrenn), siis läks ka toitumine läbimõeldumaks, seega ka soolaste toitude igapäevane tööle kaasa valmistamisega arenes ka nende valmistamisoskus, eelkõige maitsestamisel, mis varem oli pigem kas tagasihoidlik või tavaline. Minu jaoks on toidu maitsete tasakaal väga oluline – toidus peab olema magusat, haput ja soolast, mis kõik koos moodustavad harmoonia.
Mulle meeldib sport. Umbes poolteist aastat tagasi hakkasin käima jõusaalis, enne seda treenisin kodus oma keharaskusega Youtube videote järgi, samuti kõndisin palju ja jooksin – alguses väiksemaid distantse 5–10 km, vahepeal proovisin mõned kuud paaritunniseid kestvusjookse. Jooks jäi tagaplaanile, kui hakkasin jõusaalis treenima, kuna need kaks üldiselt välistavad teineteist – jooks pigem põletab lihast, mida saalis treenides ehitad.

Millega tegeled igapäevaselt?

Igapäevaselt töötan büroojuhina ettevõttes, mis tegeleb elektrooniliste maksevahendite ja -lahendustega üle maailma. Eestis paku­me mitmele finantsasutusele nii sularahaautomaatide haldamise teenust, maksekaa­rdi väljaandja ja aktsepteerija vahelist maksetöötlusteenust kui ka müügikohas kaardimakseterminali kasutamise teenust.

Kuidas leidsid tee toidutegemise juurde?

Olen juba üsna noorest peale armastanud toitu valmistada. Emaga koos sai nii mõnedki koogid ja pirukad valmistatud, tõenäoliselt seepärast mulle ka just küpsetamine meeldib. Samuti meeldib katsetada uusi retsepte, mida alati endale sobivaks kohendan – ei mäletagi, kas olen kunagi teinud mõnd toitu nii, et kõigest 100% kinni pean, sest alati on põnev katsetada või tundub just oma täiendus parim ja oma maitsele meelepärane. Head ideed ja toidud sünnivad üsna tihti ka lihtsalt külmkapis leiduvast kokku pannes.

Mida armastad kokkamise juures kõige enam?

Kokkamisel on kaks külge minu jaoks. Kui teen endale, siis meeldib mõelda, et maitsev roog toidab mu keha vajalike toitainetega, hea söök on investeering oma tervisesse. Kui kokkan teisele, siis enim pakub naudingut, kui on näha (just sõnadeta), et mu valmistatut nauditakse suurima heameelega – ehk et vahetu tagasiside on parim kiitus!

Kas kokkamist võtad pigem töö või hobina?

Kokkamine on minu jaoks puhas nauding ja eneseväljendus, mis aitab olmest välja astuda. Küpsetamisega on mul nii eriline suhe, et see on vahel minu jaoks kui meditatsioon – meeldib üldiselt seda üksi teha – sisenen kui uude maailma, kus looming saab vabalt väljenduda.

Kui tihti katsetad uute retseptidega? Kas mõtled ka ise uusi retsepte välja?

Täpselt kaks aastat tagasi sügisel kokkasin 3-4 kuud iga päev mitmeid erinevaid toite, millele eelnesid retseptide väljamõtlemine, toidustilistika ettevalmistus ja toidu kokkamise järel ka kohe selle pildistamine. Nimelt kevadel 2018 ilmus minu ja kaasautor Marian Võsumetsa raamat „Teejuht makrotoitainete maailmas“ kirjastuse Varrak toel. Raamat selgitab põhjalikult, kuidas toimivad kehas süsivesikud, valgud ja rasvad. Sõltuvalt füüsilisest aktiivsusest ja treenija eesmärgist pakub see lahendusi optimaalsete toitainekoguste ja -vahekordade leidmiseks. Raamat sisaldab 60 retsepti, mille juures on märgitud toitainete kogused grammides ja jagunemine protsentides. Muuhulgas leiab sealt ka 17 taimetoiduretsepti.
Praegu on uute retseptide väljamõtlemisega veidi paus olnud, aeg-ajalt siin-seal katsetan ja leiutan, aga kuna pime aeg pildistamist väga palju ei soosi, siis olen pigem tagasihoidlik olnud nii pildistamise kui ka retseptide jagamisega.

Pöörad väga palju rõhku tervislikkusele - kas oled mingitest toiduainetest oma elus loobunud ja leidnud neile tervislikud alternatiivid? Kui jah, siis millised?

Tervislikum toitumine on mulle alati huvi pakkunud, seejuures aga kainet mõistust hoides, mis tähendab, et võiks lähtuda põhimõttest 80–20, mis tähendab, et 80% ajast sööd töötlemata toitu st valmistad ise toiduainetest, millel ei ole koostisosi (nt köögiviljad, teraviljad, liha jne) ning 20% ajast maiustad või sööd vähem toiteainerikast toitu, nt magusad saiakesed, jäätis, krõpsud, friikartulid jne.
Seega otseselt ei ole ma millestki loobunud. Teatud perioodidel aga vähendan või jätan suhkrurikkamad magustoidud välja – oleneb eesmärgist. Tavainimene minu meelest seda kindlasti tegema ei peaks. Tükike-paar šokolaadi (ja täiesti tavalist piimašokolaadi, kui see rohkem meeldib) siin-seal on minu meelest vägagi aktsepteeritav. Üldiselt toitumine oleneb inimese eesmärgist. Kindlasti peab tähelepanu pöörama sellele, et trenniga ei saa kehva toitumist korvata, seega tervis ja hea vorm algab köögist. Viie minutiga 1000 kcal süüa on väga lihtne, selle kulutamiseks peab aga nii mõnegi tunni higistama.
Olen ka katsetanud magusate küpsetiste tervislikemate versioonidega, kuid olen jõudnud sinnamaani, et kui ikka isutab üks hea saiake või koogitükk, siis sööngi seda ja naudin kogu hingest ega põe – nii saab vaim toidetud, meel ja tuju heaks.
Kui ma alguses veel proovisin, siis nüüd olen pigem tagasihoidlik lahjemate versioonide leiutamisega. Enamasti lahjemad magustoidud ei ole siiski need, mis tegelikult isutavad ega võta seda õiget isu ära. Samuti ei saavuta nt suhkruasendajaga küpsetades originaalilähedast tulemust – see seab ka piirid, sest kõike ei saagi sellega valmistada (nt sefiir). Teisalt kipuvad inimesed neid nn tervislikke toite hoopis rohkem sööma, süües kas samapalju või rohkemgi kaloreid kui originaali nautides oleks seda tehtud. Nt toorkoogid, mida on peetud tervislikumaks versiooniks tavakoogiga võrreldes. Need koosnevad enamasti pähklitest, kookosrasvast ja kuivatatud puuviljadest või täisrasvasest kookospiimast ning on seetõttu väga toitainetihedad. Toorkoogid ei sisalda küll valget suhkrut, kuid nende tarbimisel peab kindlasti jälgima, et süüakse pigem tagasihoidlikult, sest energiat sisaldavad nad ehk isegi poole rohkem kui tavaline koogitükk.
Ainuke, mis mulle tervislikuma (kuid pigem kasutaksin sõna lahjem) magustoidu alternatiivina praegu on meeldinud, on kohupiimavorm, mis koosneb kohupiima(kreemi)st, munadest, munavalgest ja magustajast, vahel lisan ka rosinaid või puuviljakompotti. Koos suhkruvabakisselliga imehea kõhtutäitev valgurikas magustoit. Soolasest toidust leiab vahel tee lauale lahjem versioon pitsast – kas kodujuustu- (retsept minu raamatus), omleti- või kanahakklihapõhjal.

Milliseid toite sa ise igapäevaselt süüa armastad?

Igapäevaselt söön kiiresti ja lihtsalt valmistatavaid toite, lõunaks enamasti mõni vokiroog, õhtuks suppi, omletti või salatit.
Praegu on mu lemmikhommikusöök puder, mille valmistan täisterakaerahelvestest, kuhu lisan veel kaerakliisid ja riisihelbeid. Keedan selle piima-veeseguga, lõpus lisan veel munavalget. Ja sööngi täiesti niisama, ei lisa midagi peale. Vahepeal meeldis külmutatud maasikatest tehtud toormoosiga putru nautida. Pudru peale võib aga lisada pähklivõid, tavalist võid, banaaniviile või marju, suuremad magusasõbrad lisavad ka jäätist või šokolaaditüki. Soolased pudrud on väga toitvad, nt serveerimisel lisada keedetud (vedela kollasega) muna, praetud kana- või veisehakkliha, peekonit või hoopis soolapähkleid. Omlett on ka hea hommikusöök, aga üldiselt meeldib mulle seda pigem õhtul süüa.
Päeval söön enamasti mitmeks päevaks ettevalmistatud lõunat, milleks on vokiroog, mis koosneb (hakk)lihast, makaronidest/kruubist/tatrast ja tomatipastast/kookospiimast. Kuna mulle väga meeldivad erinevad köögiviljad ja sügis on ju vitamiinide kogumise aeg, kus kohalikku kraami palju saada, siis praegu on mu lõunasöögi kõrval alati miskit värsket, nt riivitud peet või kapsa-porgandisalat. Talvepoole asendan salati külmutatud köögiviljaseguga, mille segan juba vokiroa sisse.
Sügise tulekuga leidsid tee mu lauale erinevad supid, nii püreena kui ka lihtsalt erinevad selge leemega või tomatipastaga, samuti Tom Kha on väga mõnus külma aja supp, mis annab sooja. Seega õhtusöögiks olen viimasel ajal teinud erinevaid suppe, mida on lihtne valmistada ja on toitvad.
Mis iganes tavapärane toit ei pea ju maitsetu olema – kasutan ja eksperimenteerin julgelt erinevate maitseainetega, nii saan samade koostisosadega toidu põnevamaks muuta. Tervislik toit ei tähenda kindlasti kuiva kanafileed ja maitsetut brokolit. Vaheldusrikkus on oluline, vahel peab ka loomaliha sööma, köögivilju on aga igasuguseid – alustades külmutatud segudest kuni värsketeni välja, millest põnevaid toorsalateid prae kõrvale teha. Riisi, makarone, tatart – ka neid ei pea kartma.

Sotsiaalmeedias on palju positiivset vastukaja saanud sinu loodud Cinnabonide retsept - mis sa arvad, mis on see fenomen, miks selle vastu nii suur huvi on?

Kusjuures mul tegelikult ei ole aimu ka, kuidas see retsept nii palju vastukaja sai – ise ka imestasin. Ma arvan, et kaneelisai sai on juba võlusõna – kellele ei meeldiks ahjusoe kreemja glasuuriga magus saiake. Oletan, et üsna paljud ei ole originaal-Cinnaboni söönud, ja nüüd ei ole neid vaja ka USA-sse või käputäiesse Euroopa kohtadesse otsima minna – saab hoopis ise teha, boonuseks imeline kaneelisaia lõhn toas.
Üldiselt tundub mulle, et magustoidud on ja jäävad inimestele alati meeldima, või siis minu Instagramis vähemalt küll, võib-olla seepärast, et olen silma jäänud kui suur maiasmokk ja usutakse, et kui ma miskit kiidan, siis see peab hea olema.

Kuidas leida tasakaal tervisliku toitumise ja maiustamise vahel?

Nagu eelnevalt kirjutasin, siis mulle meeldib lähtuda 80-20 põhimõttest, kus suure osa ajast (80%) sööd toitainerikkaid täisväärtuslikke toite ja väiksema osa ajast lubad endale seda, mis isutab.