Foto: Wolt
Ühel päeval helistas Olgale sõber ja käskis tal lõpetada depressioonis olemine. Kuidas Olga reageeris ja mis sai edasi?

Kuidas sa ennast kirjeldaksid?
Ma ei saa ennast ühe lausega kokku võtta. Kõik sõltub tujust. Mõnikord olen ma olemas, et kõiki enda ümber aidata, teinekord ei taha ma kellegagi rääkida.

Kuidas sa Wolti sattusid?
Tegelikult täiesti juhuse tahtel. Üks mu tuttav helistas mulle ühel päeval ja ütles: ”Lõpeta depressioonis olemine, ma leidsin sinu jaoks ideaalse töökoha! Selle asemel, et iga päev kurvalt autoga ringi sõita, võiksid sa sellest midagi toredat leida”. Alustasin otsekohe ja mulle väga meeldis.

Miks sa depressioonis olid?
Ma olin väga väsinud. Tegelesin oma töös pikka aega väga pingsa mõttetööga. Umbes aasta tagasi sain aru, et olen sellest äärmiselt väsinud. Olin jõudnud punkti, kus iga uut projekti alustades jooksis mõte täiesti kokku ja lõpuks ei saanud ma enam suurt millestki aru. Pidin midagi muutma.

Otsustasid pikema puhkuse asemel selle elu seljataha jätta?
Ma ei tea veel. Algul arvasin, et puhkan lihtsalt veidi. Nüüd aga tunnen, et isegi, kui ma peaks mõne muu tööga alustama, ei tahaks ma woltimist lõpetada. Saan seda tööd tehes tohutult positiivseid emotsioone, ennast liigutada ja tagatipuks makstakse mulle selle eest veel palka ka! Lisaks, enne Wolti tööle tulekut polnud ma kunagi märganud, kui ilus mu kodulinn Tallinn on. Ausõna, siin leidub imelisi kohti!

Samuti tunnen, et autosõit on minu jaoks nii-öelda mediteerimine, olen seda harrastanud viimased 28 aastat.

Mida sa Wolti juures kõige rohkem hindad?
Minu jaoks on Wolt geniaalselt üles ehitatud – üks süsteem, kus iga liige tunneb, et ta on osa millestki ühisest.

Alustasin töötamist väga noorelt ja olen terve oma elu töötanud iseendale. Pärast taasiseseisvumist töötasime kahekesi ülemusega Rootsist Statoili Eestisse toomise ja siinse strateegia ülesehitamise nimel. Veel olen töötanud metallivahetusäris ning hiljem lõin oma ettevõtte.
Mis aga Woltis on teisiti, on see, et ma tunnen päris tõsiselt, et olen osa tiimist. Ma ei tööta enam ainult enda heaks. Oma eelmistel positsioonidel lahendasin alatasa teiste probleeme ja tundsin end sealjuures väga üksikuna.

Mida Wolt sulle annab?
Ma naljatan, et teenin täpselt nii palju raha nagu elamiseks tarvis. Suure palgaga on mu elus kaasnenud ka suured probleemid. Lihtsalt öeldes tahan ma tunda ennast vajalikuna, olla eluga rahul ja loomulikult teenida elamiseks tarvilikku raha – kõiki neid asju saan ma Woltist.

Kas erinevused rikastavad sinu arust töökollektiivi?
Wolt pakub tööd väga paljudele inimestele, kellel oleks seda muidu keeruline leida. Ja ma tean, et vahepeal põhjustab see klientidega probleeme, aga kahjuks on see paratamatus. Mina usun, et inimeste vahel ei tohi vahet teha.

Kas vahel on woltides ka midagi naljakat juhtunud?
Muidugi, alatasa juhtub! Mäletan, et kord jättis üks klient teate järgneva sisuga: “Fonolukk on katki, proovi kuidagi sisse saada. Kui ei saa, siis võid ära minna”.

Kirjelda näljast klienti.
Mulle tundub, et kõik näljased kliendid on rõõmsad. Vähemalt siis, kui nad näevad kullerit oma toiduga.

Kindlasti arvavad paljud, et see on liiga lihtne või igav töö, et ainult võtad-viid, võtad-viid. Mina pean aga äärmiselt tähtsaks seda, kuidas ma toidu kohale viin. Inimesed, kes toitu ootavad, on alati näljased ning minul on võimalus neid õnnelikuks teha.

Millest sa unistad?
Oh, ma ei tea. Ma olen vist unistamiseks liiga vana. Kuigi uuest autost unistan küll.