Wolt
Mõnusa kohtingu õnnestumiseks peab joonduma hulk faktoreid, millest tähtsamad on hea toit ja jook, kaaslane ning atleetlikult tippvormi viidud meeleolu. Kuidas aga lahendada olukord nii, et kodust välja minema ei peaks, kõht saaks head toitu täis, pinged hajuks, ent elevus oleks vähemalt sama suur kui pikalt planeeritud väljasõidul Viimsi poolsaare tipprestorani?

Kõigest eelnevast lähtuvalt otsustasin korraldada kohtingu. Kodus. Kõhus tiirlesid mõõdukad elevusliblikad, sest tavaliselt veedame pidulikumad õhtud kodust väljas ja külastame mõnda restorani, ent sel korral oli kõik vajalik õhtu õnnestumiseks mul juba olemas: nutitelefon ja paar aastat tagasi sahtlisse ostetud küünlad.

Kõlab lihtsalt, eks? Muidu on ühe date night’i sujuvaks kulgemiseks vaja broneerida restoran, mille oled eeldatavasti juba paar nädalat varem kinni pannud, ajastada tööpäeva lõpp selliselt, et jõuaksid kindlasti õigeks ajaks kohale ja käia läbi lillepoest, et aeg-ajalt ka džentelmenina mõjuda. Nüüd on järsku võimalik see mitmete muutujatega valem panna lahenduma lihtsalt telefoni ja küünaldega? Aga täpselt nii oligi. Võtsin end kokku, plaanisin, kratsisin ärevusest korduvalt kukalt ja lükkasin õhtule hoo sisse.

Wolt

Õhtusöögimenüü. Eelroog Kahest Kokast, pearoad Giannist, magustoit ÜLOst.

Alustasin taristust, mis mul juba eksisteeris, ja asetasin küünlajala koos küünlaga köögilauale. Küll pisut ebakindlalt, sest äkki on see ikka üleliigne? Sobib? Ei sobi? Otsustasin, et panen kõik mängu. Tehtud. Mega! Mis edasi, sa mõtled? Et nüüd on see koht, kus potid-pannid lendavad pliidile ja mõnetunnine kokkamismaraton saab hoo sisse? Ei, sest ma olen üle keskmise halb (kodu)kokk. Praemuna ja peekoni praadimises olen küll maailmameister, aga paraku kuskilt sealt ka piir jookseb. Ja täpselt seepärast läksin kindla peale välja – avasin telefonist Wolti äpi.

Ees ootas järgmine etapp – toidu valimine. Ka see on kodukohtingu puhul harjumuspärasest lihtsam, aga siiski peadpööritav, sest laias laastus on taldrikul kogu Tallinn. Sain kõik käigud tellida erinevatest restoranidest, eelroog siit, pearoog sealt ja magustoit kolmandast kohast. Sedasi õnnestus kombineerida üsna mitmekülgne õhtusöök, mis polnud küll päris 11-käiguline degustatsioonimenüü, ent ehk isegi gramm parem, sest oli à la carte, mille menüüs sadu restorane, ning saime süüa täpselt seda, mida hing ihaldas. Taevas (või rahakott) on sellisel puhul su piiriks! Ühesõnaga, toit sai tellitud, ajastatud ja pidi saabuma täpselt õigel hetkel.

Wolt

Õnneks alustasin ka planeerimisega tervelt kaks tundi varem ning jõudsin lisaks toidule tellida ilma järjekorras seismata (ja ma pean seda suureks õnnestumiseks, sest olen sealt ise rattaga mööda sõitnud ja näinud looklevat järjekorda Rotermanni südamesse) pealinna vähemalt näiliselt kõige populaarsemast lilleärist kimbu, mis selle küünlajala kõrvale kaunis kenasti asetus.

Wolt

Mis edasi? Eriti vist justkui midagi. Toit? Olemas! Lilled? Vaasis. Kodu? Ikka alles. Kaaslane? Tuli! Kui esialgu oli ta pisut kohmetu ega osanud suurt midagi kosta, siis pärast lillede kohendamist ja küünla ümberpaigutamist sai õhtu hoo sisse. Kõik oli pisut teistmoodi kui „tavaliselt“, aga meie mõlema arvamus on, et tegelikult ehk pisut erilisemgi kui käik restorani.

Wolt

Nii lihtne see vist ongi ja eelis on see, et selline lahendus sobib nii esimeseks kui ka kümnendaks kohtinguks, sest kokkuvõttes teeb õhtu eriliseks inimestevaheline keemia ning kõik muu on vaid kirsiks tordil. Või heaks toiduks biolagunevas pakendis. Ja elevust ning positiivset ärevust polnud mitte grammigi vähem kui mõnel sõbrapäevakohtingul merevaatega tärnirestoranis.

Toidusõber Kris