Kuidas maitseb valevorst?

Kevadel oli üks kirjutaja lemmiktegevustest jalutada pea inimtühjas vanalinnas. COVID-ist tingituna kodus töötades olid pikad jalutuskäigud üks vähestest kokkupuutekohtadest välise maailmaga.

Apple Health sammulugeja näitas tavalisel kodusel päeval vaevalt paarsada sammu, seega võtsin vastu teadliku otsuse igal õhtul üks tiir värskes õhus teha. Kuna Tallinnas õnnestus tänu inimeste arukale käitumisele kohvikud lahti hoida, kujunes harjumuseks ühest väikesest vegan coffee-shopist kohv ja magus amps kaasa osta. Selleks oli Lisanna. Ilus nimi, kas pole?

Astun sisse juba Suure Lisanna uksest, kus ootab mind mitte Lisanna, vaid Linda. Suure Lisanna nimi reedab mitte omaniku, vaid koha olemust, olles võrreldes väikese ja õdusa Vanalinna kohvikuga, mis pigem take-awayle suunatud, oluliselt ruumikam.

Kohe hakkab silma aknaraami sisse „ehitatud“ menüü kuumade jookide, võileibade, smuutide ja smuutikaussidega. Kõrvalasuval letil ahvatlevad külalist maiustused, näiteks nutella fudge ja trühvlid.

Astun laua ligi, kus istub sirge ja enesekindla rühiga Linda, mõlema kohviku omanik. Juba esimeste minutite jooksul saab selgeks, et tegemist on inimesega, kes teeb ja jõuab kõike, mida ette võtab. Sisekujundushuviline noor ema on teadnud juba 12. eluaastast alates, et soovib kord oma kohviku avada. Tema tütre nime kandev kohvikukett on oma kahe asukohaga saanud kiiresti veganite ja mitte-veganite meelispaigaks.

Üheks arvatavaks Lisanna edu aluseks on Linda veendumus, et taimse päritoluga toit, sealhulgas maiustused, ei pea tähendama vähem maitsvamat elamust. Kõik seni proovitu on Lisannas maitsenud tõesti vähemalt sama hästi, või veel paremini kui „tavatoit“ ning paljud külastajad ei ole isegi mõistnud, et söövad 100% taimset menüüd. See on tegelikult olnud ka Linda sooviks. Vihjeid tegelikkusest leiab terane otsija aga menüüst endast: näiteks ühe vegan vorstiga grillvõileiva nimetuseks on „valevorst“.

Lisanna menüü on oma olemuselt lihtne, mitte liiga pikk, kuid maitsed nüansirikkad ja sügavad. Kes tahab halli sügisesse värvi tuua, saab menüüst üles otsida erksinine ookeanikauss. Kuidas selline sinine?! Poeriiulitel ja kodukapis huvitavaid toiduaineid nähes ja sellest ammutatud inspiratsiooni laines süüa tehes on Linda harjunud eksperimenteerima. Erinevad maitsed ja koostisosade kombinatsioonid annavad tulemuseks tihti mitte ainult maitsva vaid ka visuaalselt kauni roa. Näiteks ookeanikausile andis sinise värvi õige kombinatsioon laimimahla ja sinise spirulinaga.

Mulle meeldib mõelda, et inimesed jätavad igapäevaste tegevustega väikeseid vihjeid oma unistuste kohta. Üks Linda unistustest on kord kohvikut omada Prantsusmaa sadamalinnas Bordeaux’is. Meri, päike ja sisemine rahu – vähemalt üks neist saab sind saatma, kui külastad neid kohapeal või woltid Suurest ja Väikesest Lisannast.