Wolt
Lõuna-Ameerika ja Aasia pagasiga Mihkel Võsotski arvab, et toit peab alati olema kvaliteetne, kuid süüa võib seda kus iganes, kas või põlve otsast.

Pühapäeva õhtul, ajal, mil enamik inimesi lösutab diivanil ja puhkab läinud nädalast, tormab Mihkel Võsotski Solarise keskuse teisel korrusel asuvasse Dim Sum Food Clubi, heidab palitu maha ning selle alt tuleb välja valge vormiriietus. Naerulsui ja juba kaugelt kätt sirutades astub Mihkel meie juurde.

Mihkel Võsotski on Dim Sum Food Clubi peakokk ja ta ei ole teps mitte tavaline mees – Võsotski on töötanud koos nii „MasterChefi” võitjate kui ka Michelini tärniga tunnustatud restoraniketi pidajate vendade Galvinitega. Kõige tipuks kogus Võsotski tarkust Londonis maailmakuulsas Le Cordon Bleu kokanduskoolis ja tuli nüüd siia, Eestisse, et oma kogemuste pagasiga kodumaa restoranimaastikku pisut turgutada.

Pärast põgusat tervitust kaob Võsotski hetkega neoonsete siltidega ehitud seina taha, kostuvad välismaakeelsed tervitused meeskonnale ja seejärel pistab peakokk kööki ja söögisaali eraldava seina avausest oma pea välja. „Me mõtlesime neid toite väga kaua välja,” ütleb ta ning välgukiirusel on tema ette sätitud lahtiklopitud muna, nuudlid ja köögiviljad ning veel enne, kui lause jõuab lõppeda, asetab Võsotski juba pardi grillile.

Kuigi peakokk on erakordne ja kõrgemast klassis, siis Dim Sum Food Club on oma olemuselt lihtne ja õdus – siin ei ole pisut kahvatunud värviga polos istudes tunne, et ehk oleks pidanud mõne õhtutualeti kasuks otsustama. „Kui ma Šveitsis elasin ja töötasin, siis me käisime sealse meeskonnaga väga palju reisimas ning külastasime erinevaid restorane. Kuivõrd meie fookuses olid just Aasia ja Lõuna-Ameerika maitsed, siis lähtusime toidukohtade valikul sellest, ja usu või mitte, aga tihti oli nii, et kõige paremat toitu saime paikades, kus ei olnud valgeid linikuid ega heledate siidkinnastega ettekandjaid,” ütleb Võsotski muna pannile visates.

Veel enne, kui mina jõudsin ta tegevuse fikseerida, oli tema juba grilli juures ja viskas pardile pilgu peale. „Toit peab olema ilus. See on reegel,” lisas Võsotski ning asetas grilli kaane taas kinni, sest ilmselt ei olnud part veel õiget värvi ja vormi. „Inimesed tahavad fine dining toitu, aga nad ei taha seda survet, et mansetinööbid peavad olema poleeritud ja kingad viksitud. Mugavus on see märksõna, mida otsitakse.”

Neli aastat töötas Võsotski Šveitsis, enne kui tänavu septembris otsustas Eestisse naasta ja seni aastakese kesklinnas asuva Dim Sum Food Clubi menüüd korralikult raputada. „Meil on dim sum'id, parimad Eestis, ma julgen öelda,” kiidab Võsotski naerdes. „Neid tehakse Madridis ühes väikeses tehases ja saadetakse siis siia. See on kõik puhas käsitöö.”

Lisaks dim sum'idele, mis on pisikesed taignasse mähitud gurmeeampsud, leiab nende menüüst ka kõike muud – peakoka enda eelistus on ceviche'd. „Meil ei olnud varem üldse värsket kala, aga nüüd on kohe mitmel eri moel,” ütleb Võsotski ja lisab munale nuudlid, millele omakorda ühe silmapilgu jooksul lisanduvad köögiviljad. Särasilmne peakokk selgitab, et nende eesmärk on teha justkui tänavatoitu, aga pisut teises formaadis ja kujul. „Võiks öelda, et teeme modernset streetfood'i,” võtab ta oma mõtte kokku.

Võsotskile meeldib katsetada ja uusi maitseid avastada. Just nii leidis ta ka oma niši – Nikkei köögi. „Nikkei köök on segu Peruu ja Aasia köögist. Sa võtad Peruu tšillid ja segad need kokku Aasia maitsetega,” ütleb Võsotski ning sellele järgneb heakskiitev mõmin. Dim Sum Food Clubi menüüst võib tõepoolest leida mitmeid huvitavate nimede ja kooslustega roogasid, näiteks käsitöönuudlid shiitake-seente, köögiviljade ja röstitud sibulahelvestega vürtsikas tomati-tšillikastmes.

Minule märkamatult on Võsotski saanud valmis selle sügise uue hittroa – praetud riisi, mille ta on hoolikalt porganditega pisut oranžikamaks tooninud. Roale on lisatud soja-, ingveri- ja küüslaugukaste ning kõige krooniks grilltriipudega viimistletud part. See on selle sügise pakkumine, ütleb Võsotski ja kirjeldab, kuidas nad ühes abikokaga maitseid viimse detailini paika loksutasid.

On täiesti võimalik, et peakokk avaldas mulle nii mõnegi saladuse, kuidas maitsvat kastet teha või kui kaua peab parti grillil hoidma, et see oma mahlasust ei kaotaks, ent ma ei suutnud keskenduda mitte millelegi muule kui minu ees olevale roale, millest silmadega olin ehk pool juba sisse ahnitsenud.