EESTI NAINE 1920 | Pole uut siin ilma pääl: saja aasta vanused makroonid
Makroonid, mis on pärit Prantsuse toidumaastikult, ei olnud mingil juhul tundmatud maiustused ka Eesti esimese vabariigi aegsetele perenaistele ja kohvikupidajatele. 1924. aasta ajakirjast "Eesti Naine" saab lugeda, kuidas valmistada mandlimakroone ja makroone sahvtiga. Katsetage ka neid vanu retsepte!
Kes veel ei tea, siis makroon on väike, sõmera koorikuga, seest pehme, ümmarguse kuju ning 3–5 cm läbimõõduga küpsis. Makroon on mitmetele Prantsusmaa linnadele ja regioonidele iseloomulik maiustus, mille retsept ja välimus sõltub valmistamise asukohast. Seejuures ei pea maius olema ilmtingimata segu martsipanist või kookospähklimassist. Beseepõhine makroon on valmistatud mandlijahust, tuhksuhkrust, suhkrust ja munavalgest. Valmis tainas asetatakse ahjuplaadile ning küpsetatakse seni, kuni tainale tekib peale iseloomulik koorik.
Makroon jõudis Euroopasse keskajal, muutudes aja jooksul nii maitselt kui ka kujult. Itaaliast jõudis see Prantsusmaale 16. sajandil, renessansiajastul, mil Katariina di Medici maiust prantslastele tutvustas. Keskajal tähistas sõna "makroon" nii väikest koogikest kui ka jahuklimpidega püreesuppi, mida söödi riivitud juustu, kaneeli ja safraniga. See asjaolu tekitab ajaloolastele aeg-ajalt tõsist peamurdmist mõistatamaks, millist hõrgutist ajalooallikates silmas peetakse.
Tänapäeva makroonid on õigupoolest Lorraine’i makroonid – mandlilõhnalised, kahe mureda kooriku ja pehme sulava täidisega nende vahel. 2010. aastast valmistatavate makroonide kreemjale sisule on antud hoopis teine maitse ja lõhn kui beseel. Nii varieeruvad omavahel mitmed maitse- ja lõhnakombinatsioonid, näiteks roos ja virsik, roheline sidrun ja basiilik, pirn ja apelsin jne.
