Kiire mees, kuum pliit
Avatud köök Kruudade majas Pühajärvel on suur, väga suur. Nagu ka betoonist valatud ja valgeks värvitud tööpind-söögilaud, mille ümber mahub istet võtma 12 inimest; väiksema riidekapi mõõtu külmik ning pliit, mis on kui lahmaka peeglina läikiv metallplaat. Sellel valmivad Karli lemmikroad, millest ta mõnikord Snapchati pilte üles laadib (etteruttavalt öeldes küürib ta pliidi pärast toiduvalmistamist otsekohe ka eeskujulikult puhtaks). Kõlaritest valgub kergem klassika ja maitsekas pop – Karli enese valitud muusika. Üllatavalt meloodiline inimese kohta, kes olulise osa ajast veedab keset kõrvulukustavat müra. Aga võib-olla just mitte?
Karl soovitab kõigil vähemalt kord elus rallivõistlust vaatama minna. “Seal pannakse proovile inimesi ja autosid ja mitte väikese hoo pealt,” kirjeldab ta legendaarset kohta Soomes Jyväskylä rallil Ruuhimäki katsel. “Mets on jumala vaikne. Keegi laseb pasunat. Kõigil on pea ühele poole viltu, siis hüppab mingi loom metsast välja. Ja siis kuuled häält, mis läheneb 150–160 km tunnis. Olen teinud sel kohal autoga hüppe, seistes paar sekundit õhus – kahe meetri kõrgusel! Nii et vaataja näeb autot “kõhu” alt. Sõitjad raputatakse korralikult läbi! Aga kui juba autost välja astun, siis mu käsi enam ei värise.”
Millised omadused on rallisõitja jaoks kõige tähtsamad?
Esiteks peab olema spordihing, tahe võita. Teiseks enesekindlus ja -usaldus, võib-olla koguni kontrollifriiklus. Mina usaldan roolis ainult ennast. Kolmandaks tasakaalukus, rahu säilitamine. Lõpuks on tegemist rohkem aju- kui füüsilise spordiga. Muidugi teen ka üldfüüsilist trenni: käin jõusaalis ja jooksmas, sõidan rattaga ja mängin agressiivset squash’i. Jõudu on vaja, et 45 minutit mööda vinka-vonka teed rooli hoida ning võistlustel 18 tundi autos lärmi sees istuda. Eks vahepeal peab lihtsalt uhuu ka olema.
Võistlussport paneb kindlalt toitumisele pitseri. Mida rallisõitjad söövad?
Võistluste ajal sööd alati vähem. Hommikul kaks muna ja väikese peekoni, need annavad rasva, aga pole liiga rasked. On teada-tuntud tõde, et kui kõht täis, läheb suurem osa energiast seedimisele. Lõunaks enamasti punane kala ja juurviljad, õhtul on lubatud puhas liha ja kartul. Väike toiduvaru on ka autos kaasas, näiteks granola-tahvlid.
Aga magustoit?
Minu magusaisu on pärsitud, magusat söön vähe. Ma ei söö vahukoort ja ma ei tee ise kooki, kuna näeksin sinna sisse minevat meeletut suhkrukogust. Maitseb toorjuustukook ja šokolaadifondant, mida valmistab mu õde. Meie peres teevad üldse kõik hästi süüa.
Mida sa ei söö?
Soolapekk ei lähe. Samuti ei ole ma suur mereannifänn, aga vaikselt hakkan murduma, “fui” enam ei ütle. Käisin tuttava soovitusel Portugalis väga heas restoranis Historico by Papaboa, mis polnud kallis, aga kõik, mida sõin, oli suurepärane – näiteks kaheksajalg väga mõnusas küüslaugukastmes. Kalamarja vastu olen allergiline, aga vahel luban endale ühe võiku. Pärast on suu paks, kuid vähemalt maitses hästi ...
Su kodulehel on kirjas, et sinu lemmiktoit on vanaema tehtud kartulid. Mis toredad kartulid need on?
Kodused friikad. Ta lõikab need eri paksustega viiludeks, valab vana punase kriibitud kastruli õli täis – selle koha peal vaatad ja mõtled, et ei taha neid! – ja paneb kartulimaitseainet. Mässib kartulid salvräti sisse, me nimetamegi neid näpukartuliteks. Kõrvale teeb piparmündi- mustasõstralehe-äädikamarinaadikurke. Ja siis söödki kartulit ja kurki kordamööda. Oh, praegu tuligi isu vanaemale külla minna!
Söögitegemise juures on hästi oluline julgus – et ei pelga retsepte oma maitse järgi kohendada. See muidugi saabub koos mõningase vilumusega. Millal sinul julgus tuli?
Pigem hilisemas eas. Olen nii palju asju proovinud ning püüangi mõnd head maitstud toitu kodus järele teha. Mu lemmikud on Prantsuse ja Itaalia köök, läbi ja lõhki! Aasia toit on ka alati hea.
Nii et koostisosa, mida sa peaaegu igale toidule lisad, on ...
... või! Prantslased ütlevad, et ilma võita ei saa, ja neil on täiesti õigus.
Kas sa seenel või kalal ka käid?
Eriline seenefänn ma ei ole. Need seened, mida täna teen, on head selle poolest, et need ei maitse nagu seened! Kala läheksin kohe püüdma, terve päeva molutaksin ära, täpselt sellist tahakski. Kui on vaba päev, siis kindlasti teengi süüa.
Aga mis on kõige imelikum toit, mida oled proovinud?
Konnakollageeni ja muna puder Hiinas, läbipaistvate tükkidega.
Tavaliselt on lasteaiast ja koolist ka kummastavaid toidumälestusi ...
Lasteaias oli kõige ägedam piima-klimbisupp, mille järele tuleb mõnikord nüüdki isu. Ja karamellkissell. Koolis ma lõunat ei tellinud. Lähedalasuvas Rocca al Mare keskuses oli toidukohtades palju päevaroogasid, sain koolist korraks keset päeva välja, see oli põhipõhjus. USA-s, kus elasime perega kaks aastat, anti koolis iga lõuna šokolaadipiima. Samuti olid seal burgeri- ja pitsapäevad. Jah, kui USA-sse läksime, ei osanud ma sõnagi inglise keelt, tagasi tulles aga ei osanud eesti keelt ning pidin teist korda minema teise klassi. Aga see-eest pole ma hiljem enam pidanud inglise keelt õppima.
Kuidas USA-s elamine te kodust toidulauda mõjutas?
USA stiil oli ikkagi red meat, eks lihakultuur kasvas meilgi suuremaks. Mis puudutab taimetoitlust – kui kõnnid suurel üritusel ja tunned head grill-liha lõhna, kas taimetoitlane tunneb samamoodi, kui naabrimees niidab muru? Ma ei ütle taimetoitluse kohta midagi halba, aga mina ei suudaks lihata.
On teil pereringis traditsioonilisi toite kindlatel tähtpäevadel – kui just ehk jõulud välja jätta?
Minu sünnipäeval teeb isa alati ühepajatoitu. Olen sündinud 31. detsembril ja väga rahul selle kuupäevaga ei ole, sest kõik teavad – aa, Karlil on sünnipäev! Siis pole muud, kui kas põgened või korraldad peo. Tavaliselt teengi siis sedasama liha, mida kõik ootavad. Lambakarreed meeldib ka teha, ja parti. Parti teen hästi lihtsalt, maitsestan soola ja pipraga, lasen kiiresti pannil mõlemalt poolt krõbedaks, panen ahju 9–11 minutiks ja olemas!
Kas mõnikord suppi ka keedad?
Ei ole supiinimene, harva olen endale teinud püreesuppe. Borš meeldib, sest seal on peet. Hiljuti sain Pärnus Lime Lounge’is väga head tom kha’d, kunagi proovin seda teha.
Millised ürdid sulle meeldivad?
Rosmariin ja basiilik. Tšillit panen palju, kui teen süüa endale, sest paljudele see ei maitse.
Kui nõudlik oled väljas einestades?
Olen hull toidukriitik! Iga kord, kui söön, vaatan kriitiliselt, ja mitte ainult serveerimist. Vähem söön silmadega, rohkem suuga. Mõnikord pannakse nii suurt rõhku toidu kaunistamisele, et kui selle kätte saad, on juba jahtunud ... Parem juba teen kodus ise selle söögi! Meil on pea igal õhtul perekondlik söömine, arutatakse päevasündmusi ja viiakse üksteist oma tegemistega kurssi.
Kui restoranis toit ei meeldi, kas hoiad siis suu kinni või annad teada, mida arvad?
Ma ei saada toitu kunagi tagasi, pelgan, et see tuleb siis uuesti “ekstra kastmega”. Aga ütlen alati, teen kriitikat läbi lillede. Tegelikult usun, et kiitika pigem riivab kokka. Kui teenindaja minult küsib, kuidas maitses, ei ütle ma kunagi, et oli kehv, vaid vastan klassikaliselt, et oli väga huvitav. Tead seda klassikalist soolatrikki kooliajast, kus soolatopsi kaas krutiti lahti, nii et kes raputas, sai kogu sahmaka oma toidule? Ükskord oli lammas nii soolane, et küsisin teenindajalt, kas kokk on armunud. Sõin selle siiski ära. Toodi järgmine toit ja küsiti jälle, kuidas oli. Vastasin, et ikka armunud!
Kas sa veini ka jood?
Olen rohkem punase kui valge veini fänn. Piirkondadest meeldivad Siena veinid. Šampanjadest maitseb mõnusa peenikese ja tugeva mulliga. Võistlusnädalal ikka ei joo, hoiad selget mõistust.
Kuidas su tervis on vastu pidanud?
2010. aastal tegin Eestis trennis avarii. Käisin selgroogu kontrollimas, kahel selgroolülil olid nurgad maha murdunud, aga sain kõik korda. Tervisekontrolli tehakse iga aasta. Olen 181 cm pikk ja kaalun 66 kilo, mõni ütleks, et alakaalus. Rallispordis oled nagu modell, iga kilo on arvel ... Iga katset saame eelnevalt läbida kaks korda, harjutades seda 50–60 km tunnis. Kirjeldan paarimehele, kuidas ma teed näen, enamasti numbrite abil. 7 on kõige kiirem ja 1 kõige aeglasem, lisaks erinevad märksõnad. Kord lugesime vennaga kokku, erinevate kurvide kirjeldusi tuli saja ringis! Teisel läbisõitmisel parandad vigu. Ja kolmas kord on ajud koju unustatud ja siis lihtsalt paned.
Kas sul on mingeid jaburaid toiduapsakaid juhtunud?
Kunagi tankimispausi ajal võtsime võileivad: pikk sai, vahel või, sink, juust ja tomat. Aga keegi oli toetanud need võileivad bensukanistri peale ... võiku oli võistluskütuse aurudest nii läbi immutatud, et krooksusin pärast kolm päeva.
Lemmikud köögis:
* TEPPANYAKI PLIIT
“Kahe küttekehaga tööstuslik pliit, metallpann suure kuuma plaadiga. Sellel saab teha kõike: liha, juurvilju, pannkooke. Puhastan nii, et kraabin toidujäägid maha ja viskan plaadile peotäie jääkuubikuid. Vesi ehmatab mustuse lahti, aga aurustub kiiresti, seepärast ongi tore puhastamiseks kasutada jääd. See on Youtube’i tarkus. Tänapäeva maailm – kui tahad vastust, siis lihtsalt küsi!”
* PAHTLILABIDAD
“Abivahendid sellel pliidil söögitegemiseks. Võtsin need kasutusele, kuna algul muid polnud, ja nii ongi jäänud.”
* PLASTIKUST LÕIKELAUAD
“Kui söögitegemisel osaleb mitu inimest, saab igaühele lõikelaua ette anda.”
* KÜLMKAPP
“Gigakülmik, siit leiab alati süüa.”
“Pannikirsid”
