Staar staari järel

Eesti on viimase aasta-paari jooksul sattunud sõltumatute väiketootjate isikupäraga šampanjade laviini alla. Egly-Ouriet’d võib pidada kogu grower-šampanja liikumise pioneeriks ning maja veinimeister Francis Egly müüs oma kultusstaatusesse tõusnud mulle ammu enne teisi. Dom Perignoni sünnikülas paiknev Champagne Tribaut pakub väiketootjate hulgas ülihead hinna ja kvaliteedi suhet ning kuiva ja kergelt joodavat stiili. Kes otsib midagi põnevamat, siis Grand Cru Champagne Marguet Ambonnay alalt valmib orgaanilisel teel vanamoodsalt hobustega põldu kündes ja biodünaamika reegleid järgides. Veinimeistri arvates on tema pudelites puhas poeesia.

Šampanjade asemikud

Suurema seltskonnaga tähistamiseks mõjub ehe šampanja rahakotile laastavalt. Alternatiive targalt valides ei pea teistes mullijookides sugugi pettuma. Pigem jätkub avastamisrõõmu kuhjaga.

Kõigepealt kiikame Prantsusmaal ringi. Väljaspool Champagne’i piirkonda traditsioonilisel meetodil valminud vahuveine nimetatakse crémant’ideks. Mida tähendab šampanja ehk traditsiooniline meetod? Pärast esmast käärimist kas puit- või roostevabast terases vaadis leiab teistkordne käärimine suhkru ja pärmi kaasmõjul aset kroonkorgiga suletud kinnises pudelis. Selle käigus tekivad pudelisse iseenesest õilsad mullid. Burgundia crémant on šampanjale oma olemuselt kõige lähedasem, sest selle valmimisel leiavad kasutust kaks sama viinamarjasorti: Pinot Noir ja Chardonnay. Üles tasuks otsida Clotilde Davenne’i, Simonnet-Febvre ja Frédéric Magnieni crémant’id. Viimase Blanc de Noir Extra Brutis on ainult 3 g suhkrut, mis veel korra rõhutab, et aeg, kus kohalikku vahuveini ainult mustadest sõstardest tehtud crème de cassis’i likööriga joomiseks tarvitati, on ammu möödanik. Seda näitavad ka crémant’i pidevalt kasvavad müüginumbrid.

Mida veel otsida?

Eestis on pikalt saadaval olnud Alsace’i crémant’id. Neist soovitaks Pfaenheimi Blanc de Blancs Cuvée Hartenbergerit ja Gustave Lorentzi Brut Rosé’d. Lorentzi Rosé valmib Pinot Noir’ marjadest, saades värvi lühiajalisest kestakontaktist. Selles on ühendatud elegantne aperitiiv ja tänu rohkele marjasusele sobib see ka tõsisemaks toiduveiniks. Loire’i vahuveinidest võiks valida nii Langlois- Château kui ka vahutavas versioonis kuiva Vouvray Chenin Blanci viinamarjast. Jura vahuveini on meieni seni vähe jõudnud, ainuke esindaja on hetkel Paul Benoit et Fils.

Limoux on crémant’ide koorekiht. Väidetavalt tehti Carcassonne’i kandis vahuveini ammu enne Dom Pérignoni sündi, seega on Limoux šampanjade eelkäija. Ansestraalmeetodil valmivat veini valmistatakse täies ulatuses kohalikust Mauzaci marjast. Vein meenutab oma olemuselt Moscato d’Astit, on magusalt puuviljane, rohelisi õunu täis. Alkoholi vähesus on samuti Moscatoga ühendav joon. Esimesed šampanjad olid tegelikult veelgi magusamad joogid kui ülalmainitu. Blanquette de Limoux seevastu saab täiesti kuiv, 10% veinist sisaldab muid valgeid marju, milleks tavaliselt on kas Chardonnay või Chenin Blanc. Rahvusvahelisele maitsele kohandatud Crémant de Limoux’ga võrreldes on Blanquette oluliselt ilmekam ja rustikaalsem. Tootjatest tahaks mainida Calmel & Josephit ning crémant’i osas Gerard Bertrandi.

Originaalsed itaallased

Itaalia kõige õilsamad traditsioonilisel meetodil mullijoogid tulevad Trentinost ja Franciacortast. Nende hind jääb kahjuks šampanjaga samasse klassi. Ära tasuks proovida nii Ferrari Trentost kui ka Bellavista ja Ca del’Bosco Franciacortast.

Põhja-Itaaliast Friuli-Venezia Giuliast leiab kohalikust originaalviinamarjast Ribolla Giallast vahuveini. See sobib happe poolest saatma mereande ja austreid. Parimad eksemplarid Ribolla Gialla aromaatsest vahuveinist on Colutta ja Livoni omad.

Proseccode maailmas kohtab igasuguse tasemega jooke. Kõik nad valmivad Glera marjast. Kõigepealt tasuks pudelilt otsida Superiore’i ja DOCG-apellatsiooni märget. Võlusõnadeks on veel Valdobbiadene, Conegliano ja Cartizze. Viimane neist on eriti väike järskude nõlvadega ala, mille veini teeb eriliseks lubjakivine pinnas. Cartizzedest on meil olemas Bisoli ja Ruggeri omad. Prosecco tippudest otsige riiulitelt Nino Franco Rustico Bruti, Fagheri Le Colture Bruti ja Loredan Gasparini Millesimatot ehk aastakäigu-Proseccot. Hea oleks veel meelde jätta, et Prosecco Brut on stiililt kuivem jook kui Extra Dry.

Vana armastus Hispaaniast

Hispaania cava’sid ei tasuks kahe silma vahele jätta. Nendes on olemas šampanjaga samast valmistamisprotsessist tulenev komplekssus, kreemisus ja röst. Viinamarjad on kohalikud. Macabeo, Xarel-lo ja Parellada kõrval lubatakse osaliselt kasutada ka Chardonnayd. Suurematest tegijatest võib alati loota Segura Viudase peale, peretootjatest tasub valida Pares Balta cava. Omaette kategooria moodustavad orgaanilised cava’d, nt Albet i Noya cava. Väga erilise kogemuse annab Granadast Alpujarrast tulev Barranca Oscuro Art Brut Nature. Seda metsiku käärimisega mitmekihiliselt puuviljast cava’t ei anna ühegi teisega võrrelda. Tippude tipus on Gran Reservade vähemalt 30 kuud laagerdunud pudelid. Enamik häid on brut nature’d ehk ilma suhkrut lisamata saadud joogid. Neist on mu isiklik pikaaegne lemmikkolmik järgmine: Gramona III Lustros Gran Reserva, Agusti Torello Mata Gran Reserva Brut Nature ja kõige tipmine Cava Kripta Gran Reserva Brut.

Hea teada!

Lõpuks ometi saab vahuveini ja šampanjat rahulikult tavalisest valge veini klaasist nautida. Teaduslikult leiti tõestus ammuilma tuntud faktile, et normaalsest veiniklaasist juues maitseb mullijook paremini kui pikast kitsast või laia servaga avatud klaasist

Valik mulle mujalt maailmast

1. Saksamaalt NV Riesling Reichsgraf von Kesselstatt Majorat Brut

2. Austriast NV Riesling Brut Weingut Loimer

3. Itaaliast punane vahuvein Cavicchioli & Figli Lambrusco Grasparossa di Castelvetro Col Sassoso 2010

4. Austraaliast punane vahuvein NV Peter Lehmann Sparkling Shiraz Black Queen

5. Sloveeniast Movia Puro Rosé 2005 Pinot Noir

6. Inglismaalt NV Gusbourne Blanc de Blancs Sparkling Wine