Pinha raudteejaamas pole kunagi keegi kurb, kui rongist maha jääb. Ootesaalis tegutseb suurepärane veinibaar. Silvia Pärmann
Samal ajal kui Itaalia pizzeria'd, Hispaania tapas-baarid ja Prantsuse bistrood panevad kõik Euroopa linnad maitsema natuke ühtemoodi, pole Portugali restorane eriti kusagil märgata. Atlandi ookean uhub pikka ja kiitsakat Portugali pea 1800 km pikkuse ranniku ulatuses. Mere maitset on tugevalt tunda selle maa köögis, nagu ka päikest, mis küpsetab valmis nii oliivid kui ka viinamarjakobarad. See kõik ei maitse mujal lihtsalt mitte kunagi nii hästi, nii et Portugali köögi nautimiseks tuleb sinna kohale sõita.

Kõik kohad on selleks head, aga kui oskate hinnata veini, siis on Porto ja Douro jõe org natuke paremad teistest. Porto kõrgub kahel pool Douro jõe suudme kõrgeid kaldaid. Paremale kaldale jääb kesklinn oma kireva elu ja pika ajalooga, vasakule aga portveinimajad ehk naudinguid täis päevad ja õhtud. Kaks kallast on omavahel ühendatud kahetasandiliste sildadega ja kes sellelegi vaatama ronimist pelgab, saab liuelda tasandite vahel ka funikulööriga või sõita üle jõe paadiga.

Kui tahate näha, kust kõik maitseelamused alguse saavad, jalutage Bolhão turule. Ei ole enam kuigi tavapärane, et talupidajad ise käiksid suurlinnaturgudel oma kaupa müümas või et mitmesaja tuhande elanikuga linnas juhtuks, et keegi südalinna turult elusa kana koju õhtusöögiks viiks. Aga Porto maitsete eheduse saladus just selles värskuses peitubki.

Kalaturud on loomulikult ka kohustuslikud. Kui ma enne kirjutasin, et kala jõuab lauale otse merest, siis siin on suureks erandiks portugallaste poolt palavalt armastatud tursk. Portugallaste tursaarmastus on silmatorkav ja esmapilgul arusaamatu. Portugal on maailma kolme suurema tursasööja hulgas koos Islandi ja Jaapaniga – ainult et erinevalt ülejäänud kahest esikolmiku liikmest ei ole Portugali vetes mitte tursapoegagi ja absoluutselt iga kala tuleb ohtralt soolatuna tuua Norrast ning seda enne söömist päevi leotada. Pole siis ime, et Norra ise tursasööjate edetabelis ilma ei tee, neile ilmselt palju alles ei jää.

Samal ajal on portugallastelt väidetavalt 365 retsepti soolatud tursa valmistamiseks – ma olen kindel, et tegelikult on neid rohkem. Ent maitseelamuste vallas on tursk vist tõesti ainus asi, mida Porto ja Douro regioonis ise algusest lõpuni ei kasvatata.

Väikese riigi kohta valmistab Portugal hämmastavalt mitmekesist valikut veine. Täidlased punased ja puuviljased valged tulevad Douro, Dao ja Alentejo regioonidest, vahuveinid Bairradast, suvised vihno verde'd Portugali põhjaosast ning siis on muidugi veel kuulsad Madeirad ja veel kuulsamad portveinid Douro jõe kallastelt.

Alto Douro on ilmselt kõige täiuslikum veinipiirkond maailmas, kuhu peaks sõitma ka need, keda köidab (maastiku)arhitektuur, mitte üksnes veinihuvilised. See veinipiirkond on UNESCO maailmapärandi nimistus ja seda pärandit tasub uurida.

Pikk veinitootmise traditsioon on kujundanud jõe kallastel kõrguvatele mägedele viinamarjaväljade maastiku – põllumajandus ei saa enam ilusam olla! Veini on Douro kallastel tehtud üle 2000 aasta, ent 18. sajandil korraliku hoo sisse saanud tootmise tulemusena valmivad seal kuulsad portveinid ja ka suurepärased tavalised veinid. Iga veinimaja korraldab tuure oma keldrites ja valdustes ning võite sügisel kindlasti osaleda ka viinimarjade korjamisel. Degustatsioonid on selle maailma igapäevane osa ja kui tunnete juba ette kiusatust siiski mõned klaasid päris tühjaks juua, siis õnneks on paljude veinimajade juures ka mõnusad hotellid. Või minge näiteks Qinta do Bomfimi (www.symington.com) idüllilises Pinhão linnakeses. Seal ei valmi mitte lihtsalt ühed parimatest veinidest – sinna saab Portost kohale sõita rongiga ning veinimaja on Pinhão raudteejaamast (mis on vaatamisväärsus omaette) paarisaja meetri kaugusel.

Kui raudteejaamad juba jutuks tulid, siis need on teine riigi hästi hoitud saladus toidu kõrval – ent sellega seotud. Kui Porto pearaudteejaam on lihtsalt kunstiteos, siis väikesed jaamad, mis Douroga paralleeleselt kulgeva raudtee äärde jäävad, ei meenuta mitte millegagi neid hüljatud, pisut räpaseid ja kahtlase seltskonna ajaveetmiskohana tuntud jaamu, mis nii paljudel riikidel maailmas ette näidata on. Portugali raudteejaamad kipuvad olema pisikesed gurmaanide oaasid, kus ootesaalides on veinibaarid ja korraldatakse degustatsioone ning tõepoolest võib juhtuda, et mõni saabunud reisija raudteejaamast kaugemale ei jõuagi – ent samal ajal saab ta tõesti Portugali parimaid maitseid nautida. Pinhão raudteejaama veinibaar on unustamatu ning restorani Castas e Pratos Regua raudteejaamas peetakse üheks parimaks kogu regioonis.