DEBATT: Konservandid või mitte, selles on küsimus ...
(1)
Kuid säilib siiski küsimus, kas ja millised säilitusained on toidus head/halvad ning kas ja kus neid peaks kasutama. Veel on levinud mõte, et kõik meie toit peaks olema 100% kohalik. Pöördusime paari teadjamehe poole, et teemasse natukene selgust tuua.
Mis asjad on konservandid? Miks on neid meile ja meie toidule vaja? Kas saaksime ilma nendeta?
Konservandid ehk säilitusained on toitudesse lisatavad lisaained, mida kasutatakse eesmärgiga pidurdada toidu riknemist. Peale säilitusainete lisatakse toitudesse ka teisi lisaaineid, et parandada toidu maitset, lõhna, värvust ja struktuuri ning muid omadusi. Euroopa Liidus nimetatakse kõiki lisaaineid nende tähistuse järgi ka E-aineteks.
Säilitus- ja üldse lisaainetest rääkides on oluline eristada looduslikke (nt suhkur, sool, vürtsid) ja sünteetilisi lisaaineid. Tavatööstuses on toiduainetes lubatud kasutada mitmeid sadu erinevaid sünteetilisi lisaaineid. Peale sünteetiliste säilitusainete on neist tuntumad veel sünteetilised toiduvärvid, magusained ja suhkruasendajad ning maitse- ja lõhnatugevdajad.
Mahetoit ehk ökotoit on looduspuhas – vaba kunstlikest lisaainetest. Mahetöötlemisel püütakse säilitada toote loomulikkust ning seetõttu on mahetoidul suurem toiteväärtus, see sisaldab rohkem vitamiine, mineraale ja antioksüdante ning maitseb ja lõhnab ehedalt. Arvestades arvukate uuringute tulemusi, on mahetööstuse toit tarbijale alati kindlasti ohutum.
Miks Te pigem ei poolda konservante ja nende kasutamist?
Ma välistaksin sünteetiliste lisaainete kasutamise, sest mittelooduslikel lisaainetel võib olla mitmeid kahjulikke kõrvaltoimeid. Sünteetilised lisaained võivad vallandada tundlikel inimestel allergia, mõjuda ohtlikult krooniliste haiguste kulule, moodustada inimorganismis sobivates tingimustes kantserogeenseid ühendeid või põhjustada rasvumist.
Need tervisehäired võivad olla väga mitmesugused ja ilmsiks tulla alles pika aja möödudes või isegi järgnevatel põlvkondadel. Eriti ohtlikuks võivad lisaained osutuda lastele, kellel täheldatakse nende tõttu hüperaktiivsuse tõusu – energilisuse, rahutuse, tähelepanu- ja keskendusmisvõime puudust. Sagedasemad sünteetiliste lisaainete põhjustatud tervisehädad on veel allergiline nohu, nõgeslööve, limaskesta ärritus, kõhu- või peavalud.
Olen mitmeid neid terviseprobleeme ise lapsena sõna otseses mõttes omal nahal kogenud. Kui Eesti sai iseseisvaks ning olin umbes 7–9-aastane, vaimustusin minagi imporditud sünteetilisi lisaaineid sisaldavatest kommidest ja jookidest. Tagajärjeks olid tõsised allergiad ning ühel aastal lõpetasin nende tõttu oma sünnipäeval isegi haiglas. Ent allergiad kadusid, kui kommid ja karastusjoogid vahetusid loomulikuma ning ilma sünteetiliste lisaaineteta toiduga.
Mittelooduslike lisaainetega ja taimekaitsevahendite jääkidega toitude tarbimine võib vallandada varem või hiljem häireid inimorganismis, seepärast tasub pöörata toitumisele rohkem tähelepanu ning eelistada puhast toitu. Selleks annab kindluse mahemärgis. Kui organismil ei ole vaja tegeleda nii paljude kehale mitteomaste ainete sünteesimisega, siis oleme palju tervemad ning tunneme ennast rõõmsamate ja õnnelikemana.
Sageli võib kohata arvamust, et kui need lisaained oleksid kahjulikud, ei lubataks neid ju kasutada. Seadusi luues on põhiliseks vastuväiteks, et ei ole veel kogutud piisavalt teaduslikke tõendeid pika aja jooksul, mis annaks põhjuse nende ainete kasutamine ära keelata. Ent kunstlike lisaainete kõrval leidub toidus muidki keemilisi ühendeid – taimekaitsevahendite jääke – ning nende koosmõju on organismile veelgi kurnavam kui üksikute ainete toime eraldi.
Viimaste aastakümnete jooksul on märgata olulist krooniliste haiguste, allergiate ja toidutalumatuste kasvu nii täiskasvanutel kui ka eriti lastel ning pidev kokkupuude paljude kehale võõraste sünteetiliste ainetega mängib selles teadaolevalt väga suurt rolli.
Tavatarbija tihti kahjuks ei teagi täpselt, mida ta koos toiduga sööb ja kuidas need ained talle mõjuvad, ent toit on inimese tervise ja sellega seoses tema elukvaliteedi kujundamisel oluline faktor. Konventsionaalse toidutööstuse suunda ja pakutavat valikut saame mõjutada üksnes enda kui tarbija teadlikkuse tõusu ning tervislikumate alternatiivide valikuga.
Kus me oleksime täielikult ilma konservantideta toiduga praegu?
Loomulikum ja puhtam toit on maitsev. Meil on Eestis õnneks säilinud side oma juurtega ning kodune hoidiste, näiteks moosi- ja mahlategu on paljude perede jaoks iga-aastane ettevõtmine. Need hoidised valmivad ilma sünteetliste säilitusaineteta ning on veel aasta pärast keldris seismist maitsvad ja kvaliteetsed. Tänapäevases toidutööstuses on kasutusel tehnoloogiad, mis võimaldavad toota toitu ilma sünteetilisi lisaaineid kasutamata ning säilitades sealjuures toiduohutuse. Seda tõestab mahetoidusektori kindel ja stabiilne kasv.
Sünteetiliste säilitusainete ja muude lisaainete kasutamine teeb tootjale tarneahela protsessi lihtsamaks, riskivabamaks ja odavamaks. Samuti on suur roll tarbijate teadlikkusel. Turuseis on praegu veel selline, et enamik tarbijaid jälgib ostukäitumisel peamiselt hinda ning tootjad vastavadki sellele, pakkudes turule odavamat hinda. Ent mille arvelt see näiliselt odav hind tuleb? Kas see võib aastate pärast maksta lõivu meie tervisele ja elukvaliteedile?
Kui tarbijate teadlikkus tõuseb, suurenevad ka mahetoidu turuosa ja mahud ning hinnavahe tavatoiduga ei ole tarbijale enam nii suur. Kuna kunstlike säilitusainetega toit on praegu poes odavam ja kättesaadavam, mängib see ka inimeste toidulaua katmisel peamist rolli, sest kõik ei saa endale mahetoitu kohe lubada. Seega lasub vastutus puhtama ja loomulikuma toidu kättesaadavuse osas kõigil tarneaehela osapooltel: tarbijatel, jaemüüjatel, turustajatel ja tootjatel. Kõigil tuleb teha tööd selle nimel, et looduspuhas toit oleks taskukohane ja kättesaadav.
Millised konservandid on meie tervisele halvad, millised aga head? Ka sool on ju säilitusaine.
Peamised kahjulikud sünteetilised säilitusained on sorbaadid (nt kaaliumsorbaat), bensoaadid (nt naatriumbensoaat) ja parabeenid, vääveldioksiid ja sulfitid, nitritid ja nitraadid, bifenüül jt. Looduslike säilitusainetena toimivad sool ja suhkur, õli, äädikas, vürtsid ja maitsetaimed jt.
Elustiilitoodetes ja poolfabrikaatides segedasti kasutatav säilitusaine naatriumbensoaat on üks tavalisematatest kõrvaltoimeid tekitavatest lisaainetest. Laboratoorsetes katsetes naatriumbensoaadi genotoksilist mõju hinnates on leitud, et see kemikaal suurendas DNA-kahjustusi, mis toovad kaasa rakumutatsioone ja vähki. Samuti on uuringud kinnitanud, et naatriumbensoaat võib lastel soodustada hüperaktiivsust. Ent kokkupuutest kantserogeensete ainetega lapseeas tekkida võiv DNA-mutatsioonide risk on koguni 65 korda suurem kui täiskasvanueas ning ainest tingitud kahjustus võib olla kümme korda tugevam.
Liialdamisel võivad muidugi ka looduslikud säilitusained, nt sool ja suhkur, mõjuda tervisele mittetoetavalt. Kõige kasulikum on ikkagi vähetöödeldud ja oma loomulikkuse säilitanud toit.
Millises valdkonnas võiks aga konservantide kasutamist piirata?
Kuna eriti tundlik on kunstlike lisaainete mõjule just lapse arenev organism, võiks lisaainete kasutamist piirata eelkõige kindlasti lastele ja noortele suunatud toiduainetes. Samuti igapäevastes toiduainetes, nt leib ja sai jms. Miks peaksid üldse sisaldama säilitusaineid need toidud, mis ei vaja pikaajalist säilitamist, vaid süüakse ära mõne päevaga?
Öelge ausalt, kas pigem konservantidega või konservandivaba toit?
Kindlasti lisaaineteta, puhas ja väärtuslik toit, mis annab kehale kõik vajaliku. Tänapäeval sööme palju, ent oleme tegelikult näljas, sest toit ei anna piisavalt vajalikke toitaineid.
