Foto: Anni Õnneleid
Oleme palju rääkinud ja lugenud suhkru kahjulikkusest, mee positiivsusest ning sellest, et lähiajal tulevate maksudega lõpeb üldse eestis magusasöömine ära.

Milline magustaja aga on kõige parem meie teesse, kooki ja lauale. Paneme debatiringi mee ja suhkru pooldajad ning vaatame, mida uut me teada saame. Head eksperdid, lava on Teie!

Millised on kolm põhilist mee söömise tervise kasutegurit ehk miks peaks sööma oma menüüs ka mett?

Mees olevad suhkrud, aminohapped, vitamiinid, mineraaalaineid, alkaloidid, eeterlikud õlid ja paljud teised ühendid on loodusliku päritoluga, seega organismile hästi omastatavad ning mesi tugevdab organismi immuunsüsteemi, parandab ainevahetust, soodustab kudede taastumist ja on põletikuvastase toimega.

Kas mett saab alati kasutada suhkru asemel? Millised on täna kõige olulisemad mee tarbimise valdkonnad?

Mett saab alati suhkru asemel kasutada, küsimus on pigem maitses – kes eelistab suhkrut, kes mett. Mett võib alati suhkru asemel kasutada, ka toitude valmistamisel. Peab arvestama, et mesi säilitab oma täiusliku aktiivsuse kuumusel kuni 40 kraadi, seega ei ole hea lisada mett kuumadesse jookidesse ja kasutada toidu kuumutamisel. Väga paljud maitsvad toidud valmivad aga siis, kui lisada neile spetsiaalselt valmistatud meesegusid (segud lihatoitudele, segud kalatoitudele jne). Tasub meeles pidada, et sageli annab mesi toidule kerge kõrvalmaitse, ehkki meeldiva, pole inimesed sellega harjunud.

Kõige levinum on kasutada mett lihtsalt igapäevaselt lusikaga suhu pistes. On levinud ka mee lahustamine vees ja selle joomine hommikuti. Tasub proovida ka kohvi meega magustada – annab pisut teistmoodi maitse ja võib tunduda algul harjumatu. Mesi on väga populaarne nahahoolduses – meemassaažis, saunamees, haavandite ja põletike ravis jne. Järjest enam leiab kasutamist mesi massažina nii kodus kui ka paljudes ilusalongides. Suurem osa elanikkonnast kasutab mett külmetushaiguste korral ja pärast haigusi organismi turgutajana.

Kui vaadata ajalukku, siis milline piirkond maailmas on olnud kõige suurem meetarbija? Milline mesi on täna maailmas kõige söödavam?

Maailma suurim meetarbija on Hiina, 2012. aasta andmetel toodetakse seal 436 tuhat tonni mett, millest ca 300 000 kulub sisetarbimiseks. Tootmismahtudelt järgnevad Türgi 88 000, Argentiina 76 000 ja Ukraina 70 000 tonniga. Kogu maailma meetoodang on umbes 1,7 miljonit tonni, Eestis keskmiselt tuhat tonni aastas. Enamasti on Eesti mesi kogutud paljudelt eri õistaimedelt ehk polüfloorne, mistõttu on mitmeid erinevaid maitseid võimalik kogeda eri piirkondade mett degusteerides. Maailma keskimine mee tarbimine inimese kohta 0,194 g ; Hiina 0,214 g; Uus-Meremaa 2,171 g; Austraalia 1,512 g; Soome 0,415 g.

Meetootmise ajaloost puuduvad täpsemad andmed. Mett on leitud Egiptuse püramiididest – rohkem kui 20 000 aastat vanadel koopajoonistel on kujutatud meekütte, kes käisid puuõõnsustes elavatest mesilasperedest mett võtmas.

Räägitakse suhkru halvast mõjust tervisele. Kuidas on lood meega? Kui hea on mesi meie organismile?

Erinevalt suhkrust, mille peamised koostisosad on sahharoos ja selle puhastamiseks kasutatavate kemikaalide jäägid, sisaldab mesi rohkem kui 400 keemilist ühendit, laialdast valikut vitamiine ja mineraalaineid (sealhulgas rauda, kaaliumi, tsinki, magneesiumi, vitamiine B3 (niatsiini) ja B2 (riboflaviin jne), aminohappeid ja antioksüdante.

Tumedamas mees on heledamaga võrreldes rohkesti antioksüdante ja mineraalaineid. Näiteks dr. William Coda Martin on veel resoluutsem, liigitades valge suhkru rafineeritud mürgiks. Mesi on kergesti omastatav meie organismile, kuna mees on ka mesilase poolt lisatud ensüüme, mis teeb mee seedimise ja omastamise inimese organismile lihtsamaks. On tehtud teaduslikke uuringuid, sealhulhgas mee kasutamisest diabeetikutel. Mesi ei kurna inimese seedeorganeid, kuid nii nagu ikka, kõike head tuleb tarbida mõõdukalt.

Kas mesi võib inimkonna päästa ka julmalt peale tulevast rasvumisest?

Tõenäoliselt mitte. Kuigi mee energiasisaldus on suhkru omast väiksem, 330 kcal ja 400 kcal / 100g kohta, on suurim probleem ikkagi kaasaja inimeste väheses füüsilises koormuses. Kui inimene saab toiduga päevas näiteks 2300 kcal ja kasutab sellest ära 2100, siis hakkab paratamatult organism ülejäävat kogust talletama.

Suhkrumaks on teine aktuaalne teema Eestis. Kuidas mõjutaks see maks nii positiivselt kui ka negatiivselt mee tootjaid ja tarbijaid?

Kindlasti mõjutaks see mingil määral mee hinda. Ühe mesilaspere talvesöödaks kulub mesinikul ca 22 kg suhkrut, seda söödasiirupi valmistamiseks. Peale selle spetsiaalne suhkrupuder ehk kandi, mida kasutatakse pika talve järel mesilaspere näljaohu korral ja mesilasemade kasvatusel. Loodame aga, et tarbija eelistab mett suhkrule teadlikumalt.

Põhjendage ausalt, miks tasuks alati mett oma toidulauale valida?

Mesi on mesilaste tarkuse abil loodud imeline eliksiir, mille kasulikke omadusi ja mõju teadlased alles avastavad. Mee sisse on salvestatud päikeseenergiat ja paljude taimede tervistavat väge. Samuti on mee tootmine kordades loodussäästlikum tegevus kui suhkru tootmine.

Mee maitse ja omadused sõltuvad paljudest teguritest: mesilaste korjemaast, ilmastikust, mesilaspere tõust ja tugevusest, mesiniku enda oskustest ja tarkusest ning kindlasti ka mee töötlemisest.
Inimesed elavad aasta-aastalt kauem. Ühelt poolt mesi toetab organismi ainevahetust, annab vajalikke vitamiine ja mineraalaineid ning pikas perspektiivis annab inimesele tervelt elatud aastaid juurde. Teiselt poolt ootab ühiskond lastelt ja noortelt palju ning igapäevase stressirohke pingutusega aitab regulaarne meetarbimine meil märkamatult tugev ja terve olla.

Millised on kolm põhilist suhkrusöömise kasutegurit ehk miks peaks sööma oma menüüs ka suhkrut?

Suhkrut ei pea tegelikult sööma, selles mõttes ei saa küsimust päris niimoodi esitada. Mida peaks tarbima ja mis on osa tervislikust toitumisest, on tegelikult süsivesikud. Toitumisspetsialistid soovitavad tervislikult toitumisel jälgida oma menüüvalikutes järgnevat päevase energiatarbimise tasakaalu: süsivesikuid 55–60%, valke 10–20%, rasvu kuni 30%. Muude tegurite hulgas suurendab ülekaalulisuse ohtu enim just selle tasakaalu rikkumine.

Hinnanguliselt olulisim tegur ülekaalulisuse tekkel on aga päevase kalorihulgaga liialdamine – tarbitakse oluliselt rohkem energiat, kui ära kulutatakse. Siin ei ole tervise seisukohast tegelikult otseselt vahet, kas tarbitud süsivesikud saadi suhkrust või meest, makaronidest või leivast – liialdamine on igal juhul halb. Samuti rikub tegelikult seda tasakaalu süsivesikute elimineerimine menüüst – inimese keha ei saa lihtsalt ilma läbi. Ainevahetus, mis on organismi toimimise alus, vajab mitmeid erinevaid toitaineid ja nende hulgas, tahame me seda või ei, on ka süsivesikud. Tavaline valge suhkur on ilma igasuguste lisaaineteta lihtne süsivesik.

Kas suhkur on alati põhiline magustaja või võiks kasutada ka muid vahendeid? Millised on täna kõige olulisemad suhkru tarbimise valdkonnad?

Magustamiseks on moodsas maailmas palju erinevaid aineid, nii looduslikku päritolu kui ka kunstlikke. Tööstuslikus tootmises kasutatakse magustajatena põhiliselt suhkrut või isoglükoosi (laiemalt tuntud ka fruktoosisiirupi nime all). Seda peamiselt seetõttu, et suhkur on suhteliselt lihtsasti kättesaadav, ei maksa liiga palju ja on oma kasutusaladelt universaalne. Suurem osa maailmas kaubeldavast suhkrust toodetakse suhkrupeedist või suhkruroost, mida kasvatatakse pea igal pool maailmas ja mille kasvatamine ei ole väga keeruline.

Alternatiividena valmistatakse suhkrut või siirupit näiteks ka palminektarist ja agaavist. Eraldi magustajad on nn kõrgintensiivmagustajad, nagu kunstlikud magustajad aspartaam ja sahhariin või põhimõtteliselt looduslikku päritolu stevia. Mett kasutatakse suurtes tööstustes magustajana üsna vähe, sest see on kallis ja tema kasutamine toidutehnoloogias on oluliselt keerulisem kui muudel magustajatel. Mett kasutavad tootmises pigem väiketootjad, kes valmistavad oma tooteid suurtest tööstustest hoopis erinevalt – toorained on tihti mahedad ja kohalikku päritolu, valmistamisviisid vähem mehhaniseeritud jne. Kuna väiketootmiste toodete klientuur hindab kõrgelt just neid erilisi omadusi, saavad nemad üldjuhul kasutada ka veidi kallimaid tooraineid, sealhulgas mett, sest tarbija on nõus nende toodete eest kallimat hinda maksma.

Ka tavatarbijad kasutavad oma toitude ja jookide maitsestamisel üsna erinevaid magustajaid. Tavaline valge suhkur on siiski enamlevinud ja ikka seetõttu, et see on universaalne, odav ja igas poes saadaval.

Suhkrut kasutatakse palju ka sellepärast, et see on oma magusa maitse juures neutraalne – sel ei ole mingit muud maitset peale magususe, mistõttu saab sellega maitsestada väga paljusid toite ja jooke, ilma nende maitseomadusi muus osas mõjutamata. Tööstustes kasutatakse suhkrut väga erinevates toodetes ka seetõttu, et suhkur on looduslik maitsetugevdaja ja säilitusaine – see seob vett ning takistab seeläbi mikroorganismide levikut toidus, nii-öelda „joob vee bakterite eest ära“. Näiteks moosidele lisatakse traditsiooniliselt suhkrut just seetõttu, et need säiliksid. Suuremal osal meie marjadest ja puuviljadest pole ju otseselt magusat maitset juurde vaja, need on niigi magusad. Kuid kui neist moos keeta, siis säilivuse tagamiseks on lihtsaim viis keeta moos just nimelt suhkruga.

Kui vaadata ajalukku, siis milline piirkond maailmas on olnud kõige suurem suhkrutarbija? Milline suhkur on täna maailmas kõige söödavam?

Suurimad maiasmokad kipuvad olema meist teisel pool maakera Ameerika mandril elavad inimesed. Sõltuvalt piirkonnast ulatub seal suhkru tarbimine elaniku kohta mõnedes riikides suisa 60 kiloni aastas. Euroopas on suhkrutarbimine viimasel 10–15 aastal püsinud enamvähem samal tasemel ehk 16–17 kg vahel elaniku kohta aastas ja seda enamikus (kuigi mitte kõigis) Euroopa riikides. Eestis jääb tarbimine oletatavasti kusagile 20–25 kg kanti aastas. Aasia maad on aga kõige suurema tarbimise kasvuga riigid maailmas.

Suhkru tarbimine on üsna otseselt seotud ostujõuga ja tarbimine Aasia maades kasvab sedamööda, kuidas kasvavad seal inimeste sissetulekud. Kasv ei tule mitte selle arvelt, et inimene ostab poest konkreetselt suhkrut, vaid selle arvelt, et ta ostab sealt karastusjooki, kommi või muud suhkrut sisaldavat suupoolist, mida suurem sissetulek võimaldab osta. Suurem osa maailmas tarbitavast suhkrust toodetakse siiski suhkruroost. Kokku toodetakse maailmas igal aastal umbes 175 miljonit tonni suhkrut, sellest vaid 10–15% moodustab peedist toodetud suhkur.

Räägitakse suhkru halvast mõjust tervisele. Kuidas on lood tegelikult? Kui hea/halb on suhkur meie organismile?

Vastus sellele küsimusele on tegelikult juba olemas esimese küsimuse vastuses. Suhkur on süsivesik. Süsivesikud on inimorganismile vajalikud, kuid kas see peab olema just suhkur, millest süsivesikuid saadakse, see on igaühe enda otsustada. Suhkur on lihtsalt üks võimalikest süsivesikutest, mis on lihtsasti kättesaadav ja mille manustatavat kogust on suhteliselt lihtne jälgida. Suhkrutarbimisest ja just sellega liialdamisest räägitakse väga palju ja see on kindlasti hea, sest teadlik toitumine on tervisliku toitumise alus.

Paraku levib suhkru kohta ka väga palju müüte, mis teenimatult demoniseerivad seda tagasihoidlikku ja lihtsat looduslikku päritolu toiduainet. Tervislikkus ei ole toiduaine, tervislikkus on käitumine – iga inimene otsustab ikka ise, mida suhu paneb ja kui palju. Suurem osa suhkru pihta käivast kriitikast tuleneb asjaolust, et suhkrut lisatakse tema maitsetugevdamise ja säilitamise omaduste tõttu üsna tihti erinevatele tööstuslikult valminud toiduainetele, mistõttu paljud poeletil leiduvatest toidutoodetest sisaldavad suuremal või vähemal määral ka suhkrut. Siin aitab liigtarbimise vastu eelkõige see, kui panustada oma toidusedeli koostamisse põhjalikult, alates toiduvalmistamisest, lõpetades söömisharjumustega. Mida suurema osa oma toidust me ise värsketest ja töötlemata toiduainetest kodus valmistame, seda suuremat kontrolli omame me selle üle, mis ikkagi meie organismi siseneb ja kui suures koguses.

Kas näiteks suhkru meega asendamine võib inimkonna päästa ka julmalt peale tulevast rasvumisest?

Kuna rasvumist tekitab eelkõige siiski tasakaalust väljas toitumine versus energiakulu, siis paraku suhkru asendamine meega inimkonda ei päästaks. Ennast liigutamata mõõdutundetult toitu tarbides ei ole vahet, kas panite oma täisteraküpsise sisse mett või suhkrut, kaloraaž on see, mis loeb. Kalorisisalduselt on mesi tegelikult suurem energiaallikas kui suhkur, teelusikatäies mees on 22 kalorit, samas koguses suhkrus aga 16 kalorit. Samas on aga mee fruktoosisisaldus kõrgem kui suhkrul, mistõttu mesi on tegelikult maitselt veidi magusam kui suhkur, millest omakorda võib järeldada, et magustamisel kulub mett tsipake vähem kui suhkrut.

Suhkrumaks on teine aktuaalne teema Eestis. Kuidas mõjutaks see maks otse ja kaudselt suhkru tarbijat ja müüjat? Kuidas positiivselt?

Suhkrumaks on vahend, millega mitmed riigid, kus on suur ülekaalulisuse probleem, on püüdnud tarbijakäitumist mõjutada. Oma olemuselt tundub see justkui lihtne ja loogiline vahend – tarbija peaks hakkama nn „rahakotiga hääletama“, valides letilt odavamaid väiksema suhkrusisaldusega tooteid. Paraku näitavad suhkrumaksu kehtestanud maade tarbijauuringud, et maks ei ole tarbijakäitumist kuidagi tervislikkuse suunas mõjutanud. Leitakse lihtsalt taskukohasemad alternatiivid ja tarbitakse täpselt sama kahjulikult nagu ennegi. Lisaks olematule mõjule tarbijale, kaasneks suhkrumaksuga ka terve rivi administratiivkulusid, mille peab kinni maksma maksumaksja, kes võib-olla üldse suhkrut ei tarbigi. Samuti koheldaks ebõaiglaselt kohalikke tootjaid avatud turu tingimustes, kus lettidelt võib leida väga erinevat päritolu alternatiive meie kohalike tootjate toodetele, milledele meie kohaliku suhkrumaksu kehtestamine mõju ei avaldaks ning mille hind ei tõuseks. Tarbijat sellisel viisil tulemuslikult mõjutada on äärmiselt ebatõenäoline.

Tervislik käitumine algab eelkõige ikkagi teadlikkusest ning siin on tõesti see koht, kus riik saaks abiks olla selliselt, et kõik maksumaksjad võidavad. Lapsed, kes kasvavad üles korraliku teadmistepagasiga sellest, mis on söök, millest see koosneb ja kuidas seda koostist ka pakendilt välja lugeda, samuti oskustega oma toitu ise valmistada, on palju tõenäolisemalt ka täiskasvanuna teadlikud tarbijad ja oskavad tähele panna, mida suhu panevad ja kuidas see neid mõjutab. Keegi meist ilmselt ei taha ju vabatahtlikult ülekaaluline olla – kui tead, kuidas ennast aidata saad, siis see on suur samm edasi ühe maailmas enimleviva probleemi ohjamise suunas.

Põhjendage ausalt, miks tasuks valida suhkur oma toidulauale?

Nagu ülalpool mainitud, suhkur iseenesest ei ole tervisliku toitumise vajalik osa, küll aga on seda süsivesikud, millest suhkur on üks lihtsamini ja laiemalt kasutatavaid. Selle eelis, võrreldes muude magustajatega, seisnebki ilmselt tema lihtsuses, ei mingeid lisaaineid ega kõrvalmaitset. Toiduvalmistamises on suhkrul tegelikult suuremgi roll, kui seda esmapilgul arvata võiks, sest magusa maitse andmine on ainult üks suhkru enimteatud funktsionaalseid omadusi. Suhkur mõjutab toidus tegelikult palju enamat kui maitset, neid omadusi on veel kaheksa. Need oleksid siis: aroom, maht, tekstuur, külmumistemperatuur, säilivus, kääritamine, värvus ja niiskussiduvus. Kui suhkur tootest, milles ta üht nendest ülesannetest täidab, välja võtta, tuleb see paratamatult asendada teise sarnaseid omadusi andva ainega. Enamasti kipub selleks olema tärklis ning kuna ka see on süsivesik, siis selline asendamine toote energiasisaldust tegelikult ei mõjuta (küll aga saab paki peale suurelt kirjutada „vähendatud suhkrusisaldusega“).

Kuigi tavalist valget suhkrut nimetatakse sageli keemiliselt töödeldud tühjaks kaloriks, on see siiski tegelikult looduslikku päritolu, täiesti keemiavaba ja lihtne toiduaine. Kõik need jutud pleegitamistest ja muudest õudustest, mida suhkrutootmisele omistatakse, ei pea paika. Peale tavalise suhkru on Eesti, sarnaselt Põhjamaadega, kaubandusvõrgus saadaval palju erinevaid suhkrutooteid, alustades moosisuhkrust, lõpetades siirupitega. Lõunamaades sellist valikut poelettidelt ei leia. Erinevate suhkrutoodete eesmärk on kohandada tavalist suhkrut erinevates toiduvalmistamise protseduurides (näiteks moosikeetmisel) käepärasema kasutamise tarbeks ja pakkuda maitsevariatsioone. Ennekõike on suhkur siiski maitseaine. Kui kohelda teda just nimelt maitseainena ja rakendada tervet mõistust oma toitumisharjumustes, on suhkur kahtlemata oluline ja ka vajalik (kuid mitte vältimatu) osa meie igapäevasest toidusedelist.