Foto: Pixabay
Mida tähendab, kui meil soovitatakse keha kuulata? Kui inimese vaim peab kasvama ühiskonna muutustega ühes rütmis, siis käitub keha palju ehedamalt, lausa arhailiselt, ja seda sõnumit pole urbanistil enam lihtne dekodeerida.

Psühholoogina sai minu huvi toitumise vastu alguse juhusest. Minu poole pöördus ärevushäire all aastaid kannatanud naine. Elu oli muutunud põrguks ning pannud ka pere kannatama. Isegi kanged medikamendid ei aidanud enam. Meie kohtumisel käitus ta nagu hirmunud loom. Kõige tipuks lisandus hirm oma pere kaotamise ees.

See lugu pani mind mõtlema, miks tavapärane lähenemine ei andnud tema hädade lahendamiseks tulemusi. Konsulteerisin juhtumi asjus vanaprouaga, kes pole arst ega psühholoog, küll aga elutarkust täis. Proua naeratas malbelt ja soovitas rohkelt vett juua … jah, just vett, ja psühholoogilist nõustamist lisaks.
Ja ennäe imet, minu lootusetu klient avaldas kiiresti tervenemise märke. Seletus: hirm, abitus ja jõuetus olid viinud kliendi sellisesse seisu, kus ta oli unustanud enda eest hoolitsemise, ei jälginud enam, kui palju sõi või jõi, ning keha läks sellest paanikasse. Tekkis surmahirm, hirm janusse suremise ees … ärevus oli targa keha vastukäik arhailisele ellujäämisinstinktile, keha sõnum, mis tõstis pead ja nõudis tähelepanu.

Kehal on arhailine mälu

Peidus õnn

Me pole veel harjunud mõttega, et psühholoogi juurde minek kaaluprobleemidega võib olla väga tark tegu. Kaalu tõus või liigne kõhnumine algab mõtlemisest. Kui inimene ei ole rahul, on midagi valesti, mitterahulolemine aga koosneb erinevatest emotsioonidest ja seni, kuni me mäletame teatud sündmusi liiga emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Miks siis? Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks õigeid otsuseid. Põhiline on teada, et vastuseid oma küsimustele pole mõtet otsida ennast süüdistades. Küsida ei tasu “Miks see asi juhtus?”, vaid pigem “Kuidas ma sellest üle saaksin?”. Ja siin on tõepoolest targast nõust abi. Näiteks on vaja välja selgitada oma õnnelik olemiseks vajalik kompromiss. Kas me tahame olla rohkem sale või me tahame rohkem maiustada, jalutada või telerit vaadata? Oluline on inimeste jaoks märgata sedagi, kui nad end hästi tunnevad, mitte ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Valu ja viha pole tunded, mida endasse salvestada, vaid noppida üles kõik, et elu üle rõõmustada. Me peame õppima aru saama oma õnnest, et osata õnnelik olla.

Kui kaal on probleemiks …

… tuleb õppida tundma oma erisusi: millised on minu keha eripärad, talumatused, ainevahetus, võib-olla ka sisse söödavad rohud, harjumused, rutiin jne. Tuleb analüüsida AUSALT, miks me oleme jõudnud sellise tulemuseni, nagu meil hetkel on. Seda on vaja, et osata targalt edasi minna. Kui meil ei ole just haruldaselt tarku vanemaid, kes on meid lapsest peast õpetanud õigesti toitu suhtuma ja õigesti sööma, siis me reeglina ei tea toidust eriti palju. Ei seda, kuidas keha mingile toidule reageerib, ega seda, mida süüa, et alla või juurde võtta. Kuna targaks õppimine ei käi üleöö ning sageli ajavad sellel teekonnal paljud soovitused (internet, ajakirjad, sõbrannade õpetused ja kaalulangetamisega raha teenivad tegelased) meid segadusse ja raiskavad aega, siis oleks mõistlik pöörduda toitumisnõustaja poole või veel parem toitumisnõustamist õppinud psühholoogi poole.
Nagu üks väga aukartustäratavasse vanusesse jõudnud proua hiljuti intervjuus oma tervise saladuse kohta ütles: “Süüa tuleb korralikku toitu, mis toidab … et ei peaks elu lurri sisselahmimise peale ära raiskama.”