See lugu pani mind mõtlema, miks tavapärane lähenemine ei andnud tema hädade lahendamiseks tulemusi. Konsulteerisin juhtumi asjus vanaprouaga, kes pole arst ega psühholoog, küll aga elutarkust täis. Proua naeratas malbelt ja soovitas rohkelt vett juua … jah, just vett, ja psühholoogilist nõustamist lisaks.
Ja ennäe imet, minu lootusetu klient avaldas kiiresti tervenemise märke. Seletus: hirm, abitus ja jõuetus olid viinud kliendi sellisesse seisu, kus ta oli unustanud enda eest hoolitsemise, ei jälginud enam, kui palju sõi või jõi, ning keha läks sellest paanikasse. Tekkis surmahirm, hirm janusse suremise ees … ärevus oli targa keha vastukäik arhailisele ellujäämisinstinktile, keha sõnum, mis tõstis pead ja nõudis tähelepanu.

Suur osa enese lohutamisest on seotud toidu ja alateadvusega ehk keha arhailise mäluga.

Kehal on arhailine mälu


Kiiretel aegadel ja väsinuna kipume me iidset keha mälu eirama, lausa mitte kuulama. Eks ta ole peidus ka. Puhkushetkedel küll mõtleme ja plaanime, kuidas peaksime sööma-olema, kuid normaalse rütmi ja harjumusteni on siit edasi pikk maa minna. Takistusi on sel teel mitu.
Tänapäeval on võimalik söönuks saada ka ilma toitu otsimata, jahtimata, päevade kaupa jälitamata. Pigem oleme vastupidises olukorras — valida on LIIGA palju. Ja nagu sellest veel vähe — suur osa meieni jõudvast toidust on tegelikult üksnes toidulaadsed tooted. Meie keha mäletab aastaaegu. Sügisel, kui viljad on küpsed, püüdsime kunagi neid süüa nii palju, kui suutsime (marjad, puuviljad), ning koguda omale polstrit külmal ajal ellu jäämiseks. Tõsi on see, et meie keha saab ette varuda tegelikult ainult rasva, tallele ei saa aga panna näiteks enamikku vitamiine. Ühte grammi rasva saab talletada 9 kcal, suhkrus on võrdluseks nt umbes 4 kcal. Rasv aga ei ole mitte ainult energiavaru, vaid rasv osaleb ka ainevahetuses, näiteks hormoonide tootmises. Ja kui selle funktsiooni osakaal muutub liiga suureks, siis hakkab see omakorda mõjuma psüühikale. Inimene muutub kurjaks, rahulolematuks. Kuigi näiliselt nagu ei olekski põhjust. Lisaks aga püüab seesama õnnetu mina halvast tundest vabaneda ning endale head teha, teadmata kuidas. Sageli satume nõiaringi, kus ülekaalust tekkinud halba enesetunnet püütakse lohutada midagi head (sagedamini midagi magusat) süües. Kui jälgida tähelepanelikult inimkäitumist, on erakordselt suur osa enese lohutamisest seotud toidu ja alateadvusega ehk siinkohal keha arhailise mäluga. See kehtib kõiges — ka näiteks kaalulangetamises. Näiteks jõulude paiku, kui sügisvarud kippusid külmkapita ajastul hukka minema, õgisime end veel viimastest allesolevatest toitudest hingetuks. Edasi paastusime — kuni esimeste roheliste liblede ilmumiseni, närides kuivatatud juurikaid või vähest liha, mis õnnestus külmas küttida. Ja nii aasta ringi. Nüüd meil seda rütmi enam ei ole, aga keha mäletab ja ka külm ja soe ning aktiivne liikumine käib veel samas tempos. Seega ei tasu trampida sellele mälule vastu, vaid vastupidi, lasta ennast selle laineharjal toetada ning hakata kaalust alla võtma just nüüd, mitte sügisel enne külmade tulekut.
Kui kuu on J tähe kujuline, tuleb kõik juurde.

Veel võiks rääkida samas kontekstis kuufaaside mõjust inimesele — kui need suudavad liigutada merd, miks siis ei peaks need mõjuma meile. Ilmaasjata ei ütle vanad targad inimesed, et kui kuu on J tähe kujuline, tuleb kõik juurde. Kui juukseid lõikad, kasvab juurde. Kui suhu paned, hakkab kasvama juurde. Ja sama kehtib ka vastupidi. Keha on rütmis, millega see on harjunud, seda tuleks järgida ja enda huvides ära kasutada, alustades dieedipidamist kaalulangetamiseks siis, kui kuu seda soosib ja soove justkui takka aitab. Saame teha oma keha ja reaalse universumiga sõna otseses mõttes koostööd selles rütmis, mida keha mäletab ja millest ta saab aru.

Peidus õnn

Me pole veel harjunud mõttega, et psühholoogi juurde minek kaaluprobleemidega võib olla väga tark tegu. Kaalu tõus või liigne kõhnumine algab mõtlemisest. Kui inimene ei ole rahul, on midagi valesti, mitterahulolemine aga koosneb erinevatest emotsioonidest ja seni, kuni me mäletame teatud sündmusi liiga emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nendest kogemustest piiratud. Miks siis? Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks õigeid otsuseid. Põhiline on teada, et vastuseid oma küsimustele pole mõtet otsida ennast süüdistades. Küsida ei tasu “Miks see asi juhtus?”, vaid pigem “Kuidas ma sellest üle saaksin?”. Ja siin on tõepoolest targast nõust abi. Näiteks on vaja välja selgitada oma õnnelik olemiseks vajalik kompromiss. Kas me tahame olla rohkem sale või me tahame rohkem maiustada, jalutada või telerit vaadata? Oluline on inimeste jaoks märgata sedagi, kui nad end hästi tunnevad, mitte ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad. Valu ja viha pole tunded, mida endasse salvestada, vaid noppida üles kõik, et elu üle rõõmustada. Me peame õppima aru saama oma õnnest, et osata õnnelik olla.

Kui kaal on probleemiks …

… tuleb õppida tundma oma erisusi: millised on minu keha eripärad, talumatused, ainevahetus, võib-olla ka sisse söödavad rohud, harjumused, rutiin jne. Tuleb analüüsida AUSALT, miks me oleme jõudnud sellise tulemuseni, nagu meil hetkel on. Seda on vaja, et osata targalt edasi minna. Kui meil ei ole just haruldaselt tarku vanemaid, kes on meid lapsest peast õpetanud õigesti toitu suhtuma ja õigesti sööma, siis me reeglina ei tea toidust eriti palju. Ei seda, kuidas keha mingile toidule reageerib, ega seda, mida süüa, et alla või juurde võtta. Kuna targaks õppimine ei käi üleöö ning sageli ajavad sellel teekonnal paljud soovitused (internet, ajakirjad, sõbrannade õpetused ja kaalulangetamisega raha teenivad tegelased) meid segadusse ja raiskavad aega, siis oleks mõistlik pöörduda toitumisnõustaja poole või veel parem toitumisnõustamist õppinud psühholoogi poole.
Nagu üks väga aukartustäratavasse vanusesse jõudnud proua hiljuti intervjuus oma tervise saladuse kohta ütles: “Süüa tuleb korralikku toitu, mis toidab … et ei peaks elu lurri sisselahmimise peale ära raiskama.”