Imerelv söögisooda — mida pead sellest teadma?
Söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaat, keemilise valemiga NaHCO3, on lisaainete registris koodi all E500. Sooda tuntuim roll on olla kergitusaineks. Samuti saab ühend hakkama pH muutmisega — seepärast lisatakse näiteks piimale hapnemise pidurdamiseks soodat. Söögisooda ja happelise komponendi omavahelisel reageerimisel eraldub süsihappegaas, mis suurendab küpsetise mahtu, muudab taina poorseks ja õhuliseks. Happelise koostisosa all peetakse silmas hapupiima, jogurtit, keefirit, petti, mahla jne.
Söögisoodat kasutatakse ka küpsetuspulbris, kus tema kaaslasteks on enamasti erinevad fosforhappesoolad (E450), mõni orgaaniline hape, tavaliselt sidrunhape (E330) ning niiskust siduv tärklis. Et kuivas pulbris keemilist reaktsiooni ei toimu ja süsihappegaasi ei eraldu, ei tohi küpsetuspulber säilitamisel niiskuda. Seevastu vett sisaldavas keskkonnas küpsetuspulbri koostisosad lahustuvad, algab keemiline reaktsioon ja hakkab eralduma gaasi. Ka tasub teada seda, et küpsetuspulbritega valmistatud pagaritoodete kohevus kipub kaduma, kui neid sügavkülmutada ja hiljem üles sulatada. Nagu sedagi, et söögisoodaga priiskamisel tekib küpsetisele ebameeldiv kõrvalmekk. Rasvase taina korral võib tulemuseks olla lausa kerge seebimaitse.
Mullimasinat leiutades
Soodal on asja ka jookide gaseerimise juures. Juba 18. sajandil prooviti pudelis keemilist reaktsiooni tekitades mullijooki luua. Selleks pandi söögisooda kokku nõrga soolhappelahusega. Enamasti tabas alkeemikuid ebaõnn. Küll võeti aineid liiga palju ja eralduva gaasi mõjul lendas pudelilt kas kork koos sisuga või purunes anum sootuks kildudeks. Tihti oli üht lähteainet liiaga, mis moonutas joogi maitset. Lõpuks avastati lihtne mullijookide valmistamise viis, milleks oli süsihappegaasi juhtimine vette. Tänane joogitööstus kasutab kunstlikult valmistatud vete gaseerimisel ja vees lahustuvate tablettide valmistamisel söögisoodat. Tõsi, viimasel ajal aina tagasihoidlikumalt, sest ka selles vallas eelistatakse naatriumivaeseid variante, mis on tervisele soodsama toimega. Samas on kõrvuti gaseeritud veega müügil spetsiaalne soodavesi, millega lahjendatakse kangeid alkohoolseid jooke.
Mõjutab keha keskkonda
Leebe toimega valgendaja rollis kasutatakse soodat närimiskummides ja hambapastades. Suus tekitab söögisooda nõrgalt leeliselise reaktsiooni, mis pidurdab söömisjärgset happerünnakut. Ka leevendab söögisooda mitmeid kehavaevusi. Nii on soodat kasutatud maos leiduva liigse soolhappe neutraliseerimiseks. Probleeme põhjustab aga eralduv süsihappegaas, mis ärritab mao limaskesta ja soodustab nii täiendavalt soolhappe erituse suurenemist. Seega annab söögisooda mao põletikuliste seisundite korral vaid lühiaegse valuvaigistava efekti, hiljem võivad vaevused isegi suureneda. Söögisooda manustamisel suureneb ka vere leelisevaru, millest on jällegi abi siis, kui tegu on happeliste ainete kuhjumisega organismis. Antud ühendi liigtarbimine võib aga muuta vere pH normväärtusest leeliselisemaks.
Ammu teada rahvatarkus on, et söögisooda nõrgad vesilahused sobivad hästi kuristamiseks kurgupõletike puhul. Samuti hingatakse söögisoodalahuse aurusid sisse nohu korral. Nõrk söögisoodalahus — kuni 2% — sobib ka limaskestade loputamiseks. Nüüdisajal võib söögisoodat leida nendegi preparaatide koostisest, mis on mõeldud pohmeluse leevendamiseks. Ja lõpuks ei maksa unustada, et söögisooda on tõhus ja loodussõbralik puhastusvahend, mis kuivas olekus seob ka ebameeldivaid lõhnu.
Looduslik ja sünteesitud
Soodat tunneb inimkond enam kui 5000 aastat. Esimestena kasutasid looduslikest leiukohtadest pärit soodat arvatavasti egiptlased, pruukides seda kui puhastusvahendit.
Vanasti kutsuti söögisoodat ladinakeelse sõnaga saleratus, mis tulenes omakorda sõnapaarist sal aeratus ehk kaudses tõlkes õhuline, gaseeritud sool.
Keemilise reaktsioonina õnnestus söögisoodat puhtal kujul saada alles 1791. aastal. Söögisooda tööstuslikule tootmisele panid aluse ameeriklastest pagarid John Dwight ja Austin Church 1846. aastal New Yorgis. Söögisoodal on õigete säilitustingimuste korral lõpmatu realiseerimis- ja kasutusaeg.
