Mida teha, kui toidust ei saa kõike vajalikku kätte? Kas süüa toidulisandeid? Rohkem juurvilju?
Meie igapäevane toit peaks olema üldjuhul nii rikkalik, et ei teki erinevate ainete puudust. Toidusedel peab olema mitmekesine ja läbimõeldud, kompenseerima aastaegadest tulenevate värskete toorainete puudust. Sellisel juhul ei ole vaja toidulisandeid tarvitada. Samas on siiski juhtumid, kui toidulisandid on hädavajalikud ja toetavad.
Toidulisandi eesmärk on täiustada normaalset tasakaalustatud toitumist. Eestis kirjeldatakse toidulisandina toitainet või toitainesegu, mis ei kuulu ravimite ega ravimisarnaste ainete hulka ning mida kasutatakse lisaks igapäevasele toidule organismi toitevajaduse rahuldamiseks. Eesti toiduseaduses nimetatakse toidulisandiks toitu, mille kasutamise eesmärk on tavatoitu täiendada ning mis on inimeste toitainete ja muude toitainelise või füsioloogilise toimega ainete kontsentreeritud allikas.
Rimi toitumisnõustaja Katri Merisalu nõustub, et hea tervise alus on siiski normaalne tasakaalustatud toitumine ja regulaarne füüsiline aktiivsus, mida ei saa ükski toidulisand asendada. “Kui mõelda sõnale „toidulisandid”, siis nende ainete eesmärk on täiustada tervislikku toitu, mitte asendada toitaineid tasakaalustamata toidulaual. Kõige olulisem on selgeks teha toitumise põhitõed,” lisab toitumisnõustaja.
Mitmed toidulisandid on tervisele kasulikud ja abiks haigusriskide vähendamisel. Näiteks aitavad kaltsium ja D-vitamiin luid tugevdada, foolhape vähendab kindlate sünnitraumade riski ning kalaõlist oomega-3-rasvhapped võivad aidata südamehaiguste korral. Paljud muud toidulisandid vajavad aga veel tänapäevalgi rohkem uuringuid, et oma mõju tõestada.
Ohud ja riskid
Paljud toidulisandid sisaldavad aga ka koostisosi, mis võivad tekitada kõrvalnähte. “Liiga suure toidulisandi koguse tarvitamine tõstab kõrvalnähtude tekkimise riski. Näiteks võib A-vitamiini üledoos tekitada peavalusid ja maksakahjustusi, vähendada luude tugevust ning tekitada sünnidefekte. Vajalikust suurem kogus rauda tekitab iiveldust ja oksendamist ning võib kahjustada maksa ja muid elundeid,” leiab Merisalu.
Samas on näiteks vitamiinid eluks hädavajalikud ained, mis toetavad enamikku organismi funktsioonidest ning nende kestev vaegus võib olla organismile isegi eluohtlik. Inimese organism on võimeline ise sünteesima ainult mõnda üksikut vitamiini, seetõttu on nende põhiallikateks siiski toit, seedekulgla mikroobide elutegevus ja kunstlikud preparaadid. Täiesti tervel tervislike eluviisidega mitmekesist segatoitu tarbival inimesel vitamiinivaegust ei teki. On aga olukordi, kus vitamiine ja mineraalaineid võiks ja tuleks juurde võtta.
Aga samas on ka olukordi, kus tuleks lihtsama vastupanu teed minemise asemel ehk tablettide, pulbrite neelamise asemel vaadata üle oma toit: kergema rauapuuduse tasakaalustamiseks ei tule võtta tablette või nagu mulle lapsena õpetati, lutsutada raudnaela. Tuleb vaid süüa õigesti, näiteks lülitada nädalasse menüüsse verikäkk, punapeet, punane liha ja tomat. Ka kaltsiumipuudust ei ole vaja korrigeerida tablettidega, vaid sellega, et lisada menüüsse rohkem piimatooteid, juustu ja jogurtit. Rõhk ongi kogu sellel jutul oma enda menüü koostamisel, mis tagaks kogu vajaliku mikro- ja makrotoitainete saamise toidust.
Miks aga toidulisandeid tarvitatakse?
Üks põhjus on see, et tänapäeva toit, mis peaks oma variatiivsuses tagama meie igakülgse toitumuse, ei sisalda inimese elutegevuseks küllaldaselt vitamiine ja mikroelemente. Tänapäeva elustiil ei kindlusta igapäevast täisväärtuslikku toitu, mis on vajalik energia saamiseks ja rakkude taastamiseks – tõlge sellele lausele sedastab, et me sööme ebatervislikult, ebaregulaarselt ning asju, milles pole piisavalt aineid, mida meil tegelikult vaja läheb. Lisapõntsu annab organismile ka väline keskkond, mis selgelt ei soodusta tervislikku elu.
Toidulisandid ei ravi sõna otseses mõttes, vaid mobiliseerivad organismi sisemised reservid võitlusse haigusega. Seepärast võimaldab toidulisandite kasutamine noortel inimestel täisväärtuslikult areneda, keskealistel vananemisprotsessi aeglustada, vanemaealistel tunda end reipa ja energilisena. Haigetel inimestel on hädavajalik immuunsüsteemi toetamine, organismi ja ainevahetuse funktsioonide tugevdamine ning lõpuks vabanemine haigusest kui sellisest.
Toidulisand pole iseenesest ravim, küll aga klassifitseeritakse seda vastavalt seadusele ravimisarnaseks tooteks. Paljudel toiduainetel ja -lisanditel on raviv toime, kuid ravimiseadus keelab seda pakendil märkida. Millal on vitamiin toidulisand ja millal muutub ravimiks, sõltub kontsentratsioonist. Näiteks on inimese päevane C-vitamiini vajadus 60 mg – nii on 100-milligrammine kogus C-vitamiini arstirohi, 60-milligrammine kogus aga toidulisand.
Toidulisandid ei ole tavatoidu korvajad, vaid on mõeldud täiendama toiduvalikut ning säilitama tervist, noorust, ilu ja head enesetunnet, sest paratamatult ei saa inimene toidust kõike vajalikku kätte. Eriti veel inimesed, kes on seotud kas pingelise vaimse või koormava füüsilise tööga.
Toidulisanditele on halvasti mõjunud ka nii-öelda Google'i arstide fenomen, kus inimesed loevad iga oma väikese mure kohta internetist infot, diagnoosivad endale mõne haiguse, puuduse või vea ning alustavad ise oma raviga. Nad saavad seda üldiselt teha ainult retseptivabalt ostetavate ravimite ja toidulisanditega.
Dietoloog Henri Ruuli hinnangul on näiteks suurim murelaps siin valesti diagnoositud aneemia, mille ravimiseks hakatakse võtma suures koguses rauapreparaate. Kui vitamiinide liigtarbimisel ei ole liiga pikki ja raskeid tagajärgi, siis liigne raua tarbimine soodustab südame- ja veresoonkonnahaiguste teket.
Põhiline probleem toidulisanditega on see, et inimesed usuvad liialt nende preparaatide võimesse parandada kõiki hädasid, samal ajal kui tegelikult tuleks üle vaadata oma toidumenüü, füüsiline aktiivsus ning pahed, nagu alkoholi tarbimine, suitsetamine, vähene ööuni, tööstress jne. Kindlasti ei ole toidulisandid alati halvad, kuid enne tarvitamist tuleks endale selgeks teha, mida üritatakse saavutada. Peale selle tuleks välja uurida, kas kiirema tulemuse annab mõne tableti neelamine või see, kui võtta õhtusöögiks juurviljaletist mõned porgandid ja kapsad.
