Uuringus osales üheksa inimest, kes veetsid kuus ööd unelaboratooriumis ning kuu aega hiljem tegid seda uuesti. Ühel korral magasid nad 8,5 tundi, mida peetakse normaalseks ööune pikkuseks, ning teisel korral kõigest 4,5 tundi. Päevasel ajal osalesid kõik katsealused enda igapäevastes tegevustes ning tarbisid toiduga kontrollitud hulga kaloreid.

Teadlased uurisid unelaboris viibimise ajal osalejate veres 2-arahhidonoüülglütserooli taset ning leidsid, et see on kõige madalam poole uneaja peal ning kõige kõrgem varajasel päraslõunal. Kuid lühikese une järel oli selle molekuli tase isegi kõrgem, kui varajase päraslõuna tase.

2-arahhidonoüülglütserool ei ole ainuke molekul, mille tase peale halvasti magatud ööd tõuseb. Ka näljahormoon greliini tase tõuseb unepuuduse puhul ning paljud uuringud on toetanud seda, et lühikeseks jäänud ööune järel tunnevad inimesed suuremat nälga ning soovivad suuremaid toiduportsjoneid.