Pop-up restoran “Kaluri sara taga” Lohusuus oli püsti pandud kohalike naiste, Lohusuu vabaajakeskuse ringide juhendaja Natalja ja Iisaku kihelkonna muuseumi juhataja Mari ning nende perede eestvõttel. See toidutelk oli supernäide sellest, kuidas saab ära kasutada koduküla aurat ja olustikku. Kohaliku õigeusu kiriku juures teeb oma majapidamises remonti selle papp õues ringi tuterdavate kanade ja kukkede keskel ning üle tee auravad eheda kaluriresto pajad ja pannid, hoovis kuivavad võrgud ja kalurite riided. Autentses hoovis pakuti sibulasuppi, sigurileiba ja -saia, sibulapirukaid, kõigile nõukaaja lastele tuntud seakõrvu. Hea toidu teeb hea lugu — kust miski on alguse saanud ja mismoodi siin arenenud. Kas näiteks teadsite, et seakõrvad on oma teed siia alustanud Türgist? Inimesed seisid järjekorras ja pajatati maast ja ilmast, kõik toimis kuidagi väga naturaalselt.

Jõudes Kasepääle oli tuju laes ja ootused kõrged, mis, killadi-kolladi, Luukaaritsa restos nulliti. Aga eks tilk tõrva meepotis kuulub asja juurde. Restorani ees väljas istus rahvast omajagu ja kõik ootasid oma sööke, mida ei paistnud kuskilt, leti tagagi polnud kedagi, restorani sisemus oli sel hetkel pimedavõidu. Leti taga tutvustasid meile kohalikku joogivalikut kaks rõõmsat naisterahvast, kes osutusid meiesarnasteks kulgejateks. Nemad leidsid aega meiega muljetada ja uurida meilt, kus läheduses järgmised ägedad kohad on. Köögiukse vahelt paistsid viis naist, uks lükati kiikamise peale koomale. Lahkudes viipasime tühjade laudade taga istuvatele Läti turistidele "sveiki saldejums!" ja kimasime edasi. Ees ootas Kallaste sibulalaat ning üks tõeline pärl veel, mida me siis veel oodatagi ei osanud.

Kallastele sibulalaadale jõudes kallas kui oavarrest ja autost välja astudes oli esiotsa tunne, nagu oleks jõudnud hoopis rõiva- ja sussilaadale. Laat oli rahvast paksult täis ja ainus ruum astumiseks oli koerasita sisse. Pole hullu, me tulime sibulavanikut koju seinale riputamiseks ostma! Seepärast nörritas alguses täie rauaga, kui pärast kümnendat putkat kittelkleite ja suuri aluspükse nägime ainult mett ja moosi. Kus need sibulad siis on? Kui juba nii kaugele tulla, siis ilma sibulata me siit ära ei lähe, oli kindel otsus siiski. Hea otsus oli, sest niipea, kui me jõudsime päris viljade keskele, muutus olustik, õhustik ja müüjadki olid lahedad mammid ja mehed, kes müüsid oma ande kõva kiidu saatel. Nii peabki! Lilled, singid, moosid, mahlad, juurikad … Saime oma vanikud kätte ja saime muudki — tavaline asi ju, et ikka pead ostma veel küüslauku, mahla ja teisi värke, mida tegelikult õieti vaja pole. Nii et müüjaid tuleb kiita — hea müüja tunnusmärk on see, kui ta viitsib sinuga jutustada ja sa ei pane tähelegi, kui kopikad sinu taskust asukohta vahetavad ning kõik, mis ta tahtis, on sulle nõtkelt maha müüdud.

Tädi Šura juurde Kolkjasse saabusime meeletu padukaga. "Head inimesed toovad endaga vihma," oli fotograafile kunagi öelnud Mongoolia šamaan. Läheme sisse, hea märk! "Oi, vaesekesed, te olete läbimärjad!" lõi meid nähes oma käsi kokku tädi Šura, kes oli kui segu soojast Kunksmoorist ja vanaemast õunapuu otsas, jätkates samal ajal suhtlust Prantsuse turistidega. Saime tema juures suppi ja pirukat ja kuigi rahvast oli kui murdu, jaksas ilus perenaine igaühega, kes uksest sisse tulid, eraldi jutustada ja ilmaelu kohta küsida. Kohalikud naised-käsitöömeistrid olid seekord kokad-kelnerid. Kelmikas hõige “Käsi püsti, kes on oodanud rohkem kui kaks tundi? Tund?” maandas kärsitumate pinged ja inimesed nautisid oma sigurikohvi ja ahjusooja sibulapirukat mõnuga edasi. Kes olid juba söönud, jagasid muljeid, et see toit on “Voh, selline — super!”. Mina pole mitte kuskil ja mitte kunagi saanud nii võrratuid sibulapirukaid, kohasuppi ja siguripüreesuppi. Midagi erilist seal majas igatahes oli, võibolla on seal siiamaani hõljumas kogukonna kunagise õmblejanna Šura vaim, kes suristas oma masinal üle küla kõige ilusamaid kleite.

Tagasiteel võtsime päevaga läbi vettinud punapõsksetelt, maailma rõõmsamatelt müüjatelt nende "taburett+tool=pood" tüüpi müügiesindustest veel suitsurääbist, lutsu, latikat ja muud tavaari ning veeresime õnnelike ja rahulolevatena kodu poole. Fotograafi naine on rõõmus ja tervitab!