AJALOOGA KOHV | Türklaste suurim kingitus Euroopale — Türgi kohv

Kuigi Türgi ei kuulu kohvi kasvatavate riikide hulka, on mõiste „Türgi kohv“ ülemaailmselt tuntud tänu erilisele kohviubade röstimise ja jahvatamise tehnikale ning ainulaadsele kohvi valmistamise ja serveerimise viisile. Samavõrd oluline on Türgi kohvi ajalooline ja kultuuriline taust.

Türgi kohvikultuur on väga pika ajalooga. See sai alguse 16. sajandil sultan Suleiman Toreda valitsemisajal, kui Jeemeni kuberner Özdemir Paša tutvustas kohviubasid paleele. Uus energiat andev jook muutus palee õukonnas kiiresti populaarseks ning aegamööda sai sellest Türgi kultuuri lahutamatu osa.

Kohvimajad

Kui algselt oli kohv eliidi jook, siis tõelise populaarsuse saavutas see tänu kohvimajadele. Kohvimajadest kujunes meeste jaoks uus kohtumispaik seniste mošeede ja turgude kõrval. Ei läinud kaua, kui kohvijoomine oli levinud kõikidesse ühiskonnakihtidesse üle kogu impeeriumi: 16. sajandi lõpus, kui Euroopas oli kohv veel tundmatu, joodi seda isegi kõige kaugemates Anatoolia külades.

Kohvimajades veedeti mõnusalt aega, kuid mitte ainult. Nende ühiskondlik funktsioon muutus kiiresti palju laiemaks. Kohvimajadest said kohad, kus intelligentsi esindajad lugesid ette päevauudiseid ja vaidlesid aktuaalsetel teemadel; kus kaupmehed jagasid viimaseid kuulujutte ja sõlmisid kokkuleppeid; kus ratsaväelased ja janitšarid arutasid armeega seonduvaid küsimusi ning pakkusid oma teenuseid; ja lihtrahvas kuulas. Kohvimajades räägitu peegeldas ajastu üldisi meeleolusid. Mõned sultanid nägid neis ohtu ja püüdsid kohvimajasid mässule õhutamise süüdistustel sulgeda, teised aga kasutasid võimalust mõista rahva hoiakuid, külastades neid salaja ise või saates sinna oma kuulajaid.
Kohvimajadega seostus veel üks huvitav nüanss: mehed said seal juukseid lõigata ja habet ajada. Selline traditsioon, kus meeste juuksur tegutses kohvimajas, mitte eraldi salongis, jätkus 20. sajandi keskpaigani.

Türgi roll kohvi tutvustamisel Euroopale

Kohvist sai kiiresti kõige laiemalt kasutatav stimulant Osmanite Türgis. Ei tubakas, tee ega šokolaad suutnud kukutada kohvi sellelt positsioonilt kuni impeeriumi kokkuvarisemiseni. Osmanite impeeriumis arenes välja ainulaadne kohvikultuur, mida aja jooksul tutvustati ka Euroopale.
Esimesed kokkupuuted toimusid läbi diplomaatide ja rändurite, kes viisid kohvi kui eksootilist uudiskaupa koju kaasa. Lisaks oli kohv 17. ja 18. sajandil üks peamisi kingitusi Osmanite esindajatelt oma väliskolleegidele.
Eurooplased õppisid kohvi valmistamist eelkõige Osmanite impeeriumi diplomaatiliste delegatsioonide liikmetelt. Neist vaieldamatult kuulsaim oli 1669. aastal Pariisi saadetud Osmanite saadik Suleiman Aga, kel õnnestus kohvi kui uusimat moejooki tutvustada kuningas Louis XIV-le ja tema perekonnale ning õukonnale.
Aegamööda võeti see „Türgi maitse“ omaks ning esialgu mõistetigi Euroopas kohvi all eelkõige Osmanite Türgis ja Jeemenis joodavat kohvi. Ühe arvamuse kohaselt on Türgi kohvi puhul tegemist türklaste suurima panusega Euroopa kultuuri.

Türgi kohv Unesco kultuuripärandi nimekirjas

Erinevalt paljudest teistest jookidest sümboliseerib Türgi kohv türklaste jaoks elustiili ja traditsioone. Oskus Türgi kohvi valmistada ja kohviga seotud rituaalid on loomulik osa iga türklase elust.
Türgi kohvil ja kohvimajadel on oluline koht Türgi folklooris ja rahvalauludes, samuti mõistatustes, vanasõnades ja kõnekäändudes. Sõnaga kahve (kohv türgi keeles) on seotud mitmed igapäevased väljendid, näiteks kahverengi (pruun, otsetõlkes „kohvi värvi“) ja kahvaltı (hommikusöök, otsetõlkes toidukord „enne kohvi“). Nendel ja veel paljudel teistel põhjustel kanti „Türgi kohvi kultuur ja traditsioon“ 2013. aastal UNESCO vaimse pärandi nimistusse.

Türgi kohviga saad tutvuda ning kohvipaksu pealt endale lasta ennustada juba 26. ja 27. aprillil Kultuurikatlas Tallinn Coffee Festival üritusel. Festivalil osalev Türgi saatkond tutvustab ka mobiilirakendust, mis koostab kohvipaksust tehtud pildi põhjal inglise keeles ennustuse.

Artikli kirjutamisel on autorite loal kasutatud raamatut „Turkish Coffee“, M. Sabri Koz, Kemalettin Kuzucu, 2013
Fotod pärinevad 2015. aastal Topkapi palees eksponeeritud näituselt “A Drop of Pleasure: 500 years of Turkish Coffee”.