Ajamasin 80ndatesse: mälestused banaanilõhnast, pepsikoolast, kamašokolaadist, järjekordadest ja paljust muust
80ndatel aastatel lapsed olnud teavad, milline maitse oli kollases tsisternis müüdaval kaljal, kuidas lõhnas jäätis, kui ihaldusväärne oli pepsikoola ja mida tähendas koos ema või isaga pikas toidupoe järjekorras seismine. Kunstnik Olivia Lipartia võttis koos abikaasa Tarieliga nõuks lapsepõlvemälestused pisitütre jaoks raamatukaante vahele koguda.
Olivia Lipartia (39) räägib, et nad on Tarieliga (42) koos olnud 15 aastat ja neile on alati meeldinud üksteisele lugusid rääkida. Nii saadi teineteise lapsepõlve kohta teada. Kui paar 2010. aastal abiellus tegi Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia eriala lõpetanud Olivia näituse, mis koosnes ligi 50 pildist, millel joonistatud mõlema erksamad lapsepõlvega seotud hetked. Pildid said lood juurde ja aastatega on teemasidki lisandunud. Nüüd on viimased paisunud raamatuks.
Olivia kasvas üles Lõuna-Eestis Mikitamäel ja talle tundub, et terve lapsepõlv oli nagu lõputu suvi. „Olin vanaema hoida ja tundsin turvalist pesatunnet. Käisime koos vanaemaga väikeses külapoes, kus oli ka kassaaparaat olemas. Tahtsin seda väga endale saada! Mulle meeldis kodus poodi mängida ja nii ma torkasin tšekke naela otsa. Tagantjärele mõeldes ei olnud see just eriti turvaline asi lapsel teha.“
80ndatel lapsed olnud ei osanud paljudest asjadest puudust tunda. Kui praegu on toidupoes tavapärane, et müügil on nii apelsinid kui banaanid, siis tollal olid lõunamaiste puuviljade vabalt kättesaadavus ennekuulmatu. Nõukogude Liidus olid küll paljud asjad ühtemoodi, kuid eksisteerisid ka regionaalsed erinevused. Tarieli ütleb, et kui Tallinnas ja Tartus võis toidupoodides vahel banaane saada, siis Võru linna kaubandusvõrku need tema mäletamise järgi ei jõudnud.
