Tuulehaug. Bianca Mikovitš
Aastakümneid on räägitud sama juttu: eestlane ei söö kohalikku kala. Miks? Seda vastust ei tea tegelikult ka kõige puhtamaks poleeritud kuuliga selgeltnägija. Kuid arvata võib, et oma rolli mängib siin avatud piir, mis viib kala kaugematele turgudele, mis omakorda lükkab käima lumepalli: kui pole kohalikku kala, kaob harjumus, harjumuse puudumisel kaob aga huvi kala vastu ja nii ei osatagi heast kalast lugu pidada.

Kalurid, keda olukord ei rahulda või kes ei leia mõtet müüa kala kokkuostjale, on hakanud püütud kala ise fileerima, maitsestama ja pakendama. Samuti oma brändi all müüma. Nende entusiastide käes on kohaliku kala nii-öelda uus tulemine. Räim on hea, ahven imeline, koha glamuurne ... kuid on veel terve hulk teisi kalu, kes meie vetes ujuvad ja taldrikule sättimist ootavad. Vimb, rääbis, luts, haug, linask, koger, rääkimata forellist ja lõhest.

Räim, Eesti rahvuskala.
Ingmar Muusikus

Kaluril on hea aeg, sest saab merele

Läänemaa Rannakalanduse Seltsi juht Margus Medell ütleb, et müügi mõttes on kalamehele kõige väärtuslikumad kalad Läänemeres ahven ja räim, millest aga valdav enamik läheb Eestist välja: ahven Euroopasse ja räim Ukrainasse. Kohalik inimene meil ikka veel eriti kohaliku kala usku ei ole, kuid on sinna teel, räägib kalandusjuht. Ise peab Medell kõige maitsvamaks kalaks koha ja lisab, et väga maitsev on ka augustis-septembris püütud „paksuks läinud” lest, seda eriti värskelt praetuna.

„Põhjust, miks enamik rannakalast ekspordiks läheb, ei ole vaja kaugelt otsida: eestlased ei ole väga suured kalasööjad. Kohalikule toidulauale jõuab kala peamiselt väiketöötlejate kaudu. Läänemaal on viis kalandusettevõtjat, kes ise kala töötlevad ja seda ka inimestele oma kioskites-kauplustes müüvad. Haapsalu linnas on kala müügikioskid pea kõigi suuremate kaubanduskeskuste juures, need on avatud peamiselt maist kuni oktoobrini. Korraliku valikuga kalakauplus asub ka Lihulas,” räägib Medell.

Samas annab mees selge soovituse: värske kala saamiseks on kõige mõistlikum leida endale oma kalur, kelle käest kala küsida, piisab, kui ennelõunal mööda väikesadamaid kolada, kellegi ikka leiab.

„Eesti inimesed saavad aidata kohalikku kalurit sellega, kui nad rohkem eestimaist kala tarbivad. Viimastel aastatel on päris hulgaliselt juurde tulnud kalureid, kes oma saaki ise töötlevad ja seda otse sööjatele müüvad. Tasub ikka mõnest kioskist läbi astuda ja kala kaasa osta, nii on kaluril teenistus olemas ja endal ka hea maitseelamus,” mainib Medell.

Kui aga rääkida paarist kõige põnevamast kalast ja neist valmivatest toitudest, siis tuleks kindlasti ära mainida nii tuule- kui ka hõbekala. Need pakuvad naudingut nii silmale kui ka suule ja on meile olulised ka ajalooliselt, majanduslikult ning folkloori poolest. Üks on lihtsam, teine natukene keerulisem kala. Üks on harvem külaline ja seetõttu ehk ahvatlev, teine aga igapäevasem, kuid mitte mingil juhul igavam.

Kalurid saagiga.
Erakogu

Tuulekala ehk tuulehaug

Kohalike merede üks põnevaim kala, mis pakub oma pika nokaga silmailu, hõrgu lihaga maitseelamust ja roheliste luudega ka kiiksu lastele. Mais ja juunis toimuv püük toob seda kala korraga palju randa, mis tähendab, et neil aegadel võikski keskenduda tuulehaugi söömisele ning valmistamisele.

Kõige lihtsam viis on keerata puhastatud kala rulli, torgata pikk nokk sabast läbi ja küpsetada ahjus. Seejärel tõsta rõngas kala taldrikule, raputada peale soola ja sidrunit ning lisada keskele praetud kartulit, salatit ja kastet. Ülimalt lihtsalt saab restorani mõõtu roa.

Veel tasub tuulekala marineerida: lõigata puhastatud kala viiesentimeetristeks lõikudeks ja hautada leemes pehmeks, eemaldada luud, pista purki ning keeta järelejäänud leemest peale meelismarinaad. Kala säilib hästi, kallerdab ja on alati võtta.

Hõbekala ehk räim

Majanduslikult on see kala sajandite jooksul palju peresid toitnud. Esialgu räime peamiselt küpsetati või vinnutati tuule ja päikese käes, alles regulaarse soolakaubanduse sisseseadmine tõi eestlaste menüüsse soolatud räime ehk silgu.

2007. aastal Eesti rahvuskalaks valitud räim on küll odav, kuid kindlasti mitte väärtusetu – selles väikeses kalas on sees suur võim. 18. sajandi baltisaksa literaadi A. W. Hupeli sõnul olid räimed suurimad Pärnu juures ja kõige rasvasemad Tallinna all ning seal osati neid ka hästi suitsutada.

Kui mõelda toidust, siis ongi värske ja soe suitsuräim ehk üks mõnusamaid viise, kuidas seda kala tarbida. Samuti maitseb räim suurepäraselt äkisena, mis nõuab küll näputööd, kuid tulemus on maitsev ja hõrk. Räim sobib ka supi sisse, vanasti pakuti sööklates ka räimekastet. Nüüd aga sööme enamiku räimedest ära marineerituna, paneerituna ja soolatuna.