“Meile tundus, et Pärnus puudus korralik kohvik, mis oleks avatud hommikul vara, kus pakutaks kohapeal küpsetatud kooke ja saiakesi ning kus oleks soe, hubane ja kodune, mitte eurostiilis, sile ja lage,” ütles Huimerind toona oma kohvikuideed põhjendades.

2010. aastal pälvis kohvik Supelsaksad Eesti sisearhitektide liidu söögikoha interjööride preemia. 2012. aastal aga anti kohvikule Tallinna teletornis üle aasta parima kohviku Hõbelusikas. Auhindu on tulnud hiljemgi, kuid kõige suurem kinnitus heale maitsele ja teenindusele on see, et kohvikusse pole ka hooajavälisel ajal lihtne kohta saada. Inimestele meeldib värviline ja hubane keskkond, eriti kui akna taga vilistab tuul ja sajab mitmesugust ollust.

Kohviku avamine Pärnu rannarajoonis oli tegelikult Huimerinna pikkade aastate unistuste finaal. Tuleb välja, et juba Anna Huimerinna vanavanaema Anette Muru pidas Tallinnas Harjumäel ja Raekoja platsil kohvikut ning kui Anna oli väike, siis avas temagi oma esimesed n-ö kodukohvikud, mida külastasid nii pereliikmed kui ka naabrid. Alguses hullumeelsena tundunud idee päriskohvikust sai aga hoo sisse, kui leiti just see õige maja, mis võlus ära kogu pere – isegi need, kes kartsid, et kohvikupidamise tihe graafik hakkab enda supelsakslust häirima.

Mingit väga radikaalselt uut ideed kohviku rajamiseks Annal ei olnud, pigem oli soov taas ellu kutsuda vana hea traditsiooniline kohvik, selline nagu kuurordi kuldajal, 30ndatel. Siis, kui ilma tegid valged tennised, vesilained, kellaviietee ja pärastlõunased kontserdid kuursaalis. Kuna Eestis oli küll väga palju modernseid linlikke n-ö jahedaid interjööre, tundus, et oleks vaja teha külluslikus ja lopsakas stiilis paik, kus kõike oleks rikkalikult ja enamgi veel. Söögikoha kõige tähtsam komponent toit pidi parimaid kohvikukultuuri klassikalisi traditsioone jätkama, kaasates küll ka näiteks vahemerelise köögi moodsaid ja hõrke komponente.

Kohviku tegemise käigus avastati Anna sõnul enda jaoks enamik tõdesid, tehti läbi ka valusaid õppetunde. Rajajate hulgas ei olnud ühtki selle ala professionaali. Lähtuti põhiliselt kõhutundest ja tehti asju nii, nagu endale meeldis, ei usaldatud liigselt teooriaid. Inimesi loodeti kohviku alguses kohale meelitada tõeliselt hea ja ausa söögi-joogi ning mõnusa keskkonnaga – väikeses Pärnus levivad jutud niikuinii kiiresti. See plaan on osutunud selgelt võitjaks, kuna praktiliselt kõik inimesed Eestis on Supelsakste kohviku üles leidnud.

Nüüd, ligi kümme aastat hiljem on aga just Annalt hea küsida Pärnu toidukohtade ja tema enda toidueelistuste kohta. Eks selle aja jooksul on palju muutunud ning praegune suvepealinn pole enam see Pärnu, kus Supelsaksad alustas.

Anna, sind teatakse kindlasti hea toidu nautijana – pead ju kohvikut, peatselt avad järgmise Tallinnas. Kuidas on sinu toidueelistused viimase kümne aastaga muutunud?

Vist ei olegi selles mõttes muutunud, et need asjad, mis meeldisid mulle kümme aastat tagasi, meeldivad mulle samamoodi praegu. Igasuguseid asju/söögikohti on tohutult proovitud, kuid tegelikult on ikkagi nii, et tahad head, vana ja kvaliteetset – back to basics, ajatud, klassikalised toidud, puhtad maitsed, aus toit. Mère Brazier’ või ja vahukoore vaim toimib kõikides küpsetistes ning kastmetes endiselt asendamatuna. Veider toidu taldrikule tilgutamine on 95% ulatuses minu jaoks täiesti ei. Samas see 5%, mis üle jääb, on aga minu söömiskogemuse highlight’id. Elu parim toiduelamus on Hollandi fine dining'u restoranist Artichok, kus oli koos tilgutamine, klassika, uudsus, tehnikad, maitse – kõik oli olemas.

Oled sa mingist toidust loobunud? On sulle vanemas eas mõni uus lemmiktoiduaine tekkinud?

Millestki ei ole loobunud. Olen tundnud rõõmu, kui olen leidnud mingi tõeliselt hea taimetoidu – ämma seenekotletid näiteks, UmbRohus porrulaugu eelroog juustuga, Oreganos suvikõrvitsapallid külma tzatzikiga, Sfääris jällegi karri. Miks ma neid loetlen? Sest head taimetoitu on ikka väga raske leida. Ja ma ise ka ei oska seda teha, nii et see mulle tõeliselt meeldiks – võtaks totaalselt rajalt maha ennast ja teisi sööjaid. Uutest toorainetest meeldivad mulle aga näiteks punane kinoa, must küüslauk, „Blue Congo” kartulid, minikaheksajalad (marineerituna).

Millised on sinu lemmikud toidukohad Pärnus, kohad, mida regulaarselt külastad? Miks?

Ma ei sooviks siinkohal olla nii Pärnu-keskne, sest tarbin söögikultuuri ja kohti laiemalt. Pärnus käime perega väljas söömas Lime Lounge’is ja Oreganos (see on lahti ainult suviti). Väga lihtsal põhjusel. Lime on suutnud kümme aastat hoida oma teenindust ja toitu suurepärase, huvitava, värske ning trendikana. Oreganos on kogu meie pere südame võitnud kreeklasest kokk, kes on tõeline Kreeka saadik. Uskumatu kokk selles mõttes, et töötab suvel iga päev lahtises köögis, suhtleb inimestega ning seda Kreeka soojust ja armastust ning värskust, mida ta oma toidu sisse paneb, on igas ampsus reaalselt tunda. Minu alatised lemmikud Eestis on aga Salt, Tuljak, Chedi, Põhjaka, La Dolce Vita, Kärme Küülik. Välismaiste söögikohtade nimedega ei eputaks, kuid viimase aja parimad elamused tulevad mul Lyonist, Toscanast ja Helsingist.

Mis on viimase aasta suurim üllatus Pärnus toidu ja/või joogi vallas?

Esimesel külastusel meeldis septembris Port Arturis avatud uus Itaalia pitsarestoran Umberto. Võiks öelda, et see oli üks paremaid pitsakogemusi, mis Eestis saanud olen. Loodan aga, et esimese külastuse kaheksajala, kalmaari ja värske basiiliku kogus, mis oli teisel korral poole võrra vähenenud, leiab taas oma tee pitsale.

Milline toidukoht on olnud viimase aja suurim avastus, leid või üllatus?

Viimastel suvedel on olnud mõnusa looduse nautimise ja puhkusega seonduvad toiduelamused hoopis Hiiumaal – restoranid Ungru, Kuur ja Ilus Villem.

Millisest toidust Pärnus puudust tunned? Mõni konkreetne toit või rahvusköök?

Pärnus tunnen puudust kvaliteetsest Hiina toidust, heast Itaalia ja klassikalisest Prantsuse restoranist, erinevatest bowl'idest ja veel mõnest ägedast kohvikust, omanäolisest ja väga hea kohviga kohast. Kuid on selge, et kvaliteetne Prantsuse restoran ei saa tulla nii-öelda hooajalinna, nagu Pärnu on.

Kus on sinu meelest suvepealinnas parimad kokteilid? Milline on hea koht õlleõhtuks?

Head kokteilid on hoopis Tallinnas, Parrot Mini Baris ja Dissidendis. Õlut ei ole ma kunagi elus maitsnud.

Mida on Supelsaksad Pärnu toidumaastikul muutnud?

Sellele küsimusele ei peaks kindlasti mina vastama.

Kui sa kodus süüa teed, siis mida peamiselt?

Peamiselt tervislikke vana kooli toite, millega oleme kõik üles kasvanud ja mis on meie DNA-s sügavalt sees. Aga vahel ka laste tellimusel näiteks tallekarreed või rannakarpe.

Kui peaksid elu lõpuni sööma vaid üht rooga, siis mis see oleks?

Õnneks on see mõttemängu küsimus. Aga … isetehtud rosolje õige rasvase heeringaga, seal kõrval külmad veise- või seakeele lõigud ja marineeritud seened, augusti tomat Peipsi sibula ja ohtra värske peterselliga. Ülim!