Praegune kevadine koroonaviiruse kogemus õpetas meid teistmoodi elama, kodus süüa tegema ja söömaaega nautima. Söömingutest kujunes päeva sündmus. Kas meist said siis paremad kokad, kes mõnusamat elurütmi hakkavad hindama? JAH ja EI. Kardan, et kaasaegne inimene unustab kiirelt õpitud mustrid ja liigub ahnelt uusi kogemusi jahtima. Nii nagu mineviku sõjad, ununeb ka äsjane eriolukord.

Restoranis kui avalikus ruumis tuleb nüüd mõistagi mõnda aega järgida rangeid reegleid. Eestis on neid suhteliselt kerge kohandada ja kohanemine on tänapäevase eluviisi olulisim võti. Nii nagu inimsuhetes oleme surutud introvertsemasse positsiooni, tuleb liikuda ka ruumis teistmoodi. Loodan, et see annab ainest ruume põnevamalt liigendada ja mis on just sisearhitekti pärusmaa loovaid privaatseid lahendusi luua. Sest, kes ei unistaks heast toidust inspireerivas ruumis?

Paralleeli saab tõmmata jagatava kontoripinnaga, kus inimesed jagavad töötamiseks ühist platvormi. Siin peitub voolava ehk avatud ruumi võlu, kus saab toimida üheaegselt nii koos kui ka eraldi. Seesuguseid ruumilisi tingimusi luues tekivad vahepealsed alad, mille iseloomus peitub palju erinevaid võimalusi ruumi kasutamiseks. Toidu ja inimeste sujuv liikumine on söögikohtade loomisel ülioluline nüüd, kui põhiküsimuseks on saanud – kui palju ruumi on piisav?