EKA sisearhitektuuri osakonna juhataja Tüüne-Kristin Vaikla. Foto: erakogu
Eestis on palju ruumi ja see torkab silma justnimelt söögikohtades – kui Londonis seisavad inimesed baaris tihedalt kõhtupidi koos ja ajavad intensiivselt juttu, siis meil on oluline kohvikus oma rahulik istekoht leida. Suur- ja väikelinnade restoranides on pisikesed lauad tihedalt koos, mis erinevate seltskondade puhul tõstetakse kiirelt paarkümmend cm üksteisest lahku, et luua sümboolne piir ja privaatsus. Meie söögikohad vajavad alati suhteliselt suuri lauapindu, et saaks korralikult lauda katta. Omamoodi on see tore, kuid suhtlemist see ilmtingimata ei soodusta.

Olenevalt kultuuriruumist on söömisel ka oma aeg. Eestis on siin vabadust palju, kuid Itaalias või Hispaanias on väga kindlad ajad päevas, kus pühendutakse söömisele ja siis juba põhjalikult. See on omamoodi tore, sest seesugused tradistioonid toovad inimesed samal ajal ühte ruumi kokku. Või siis linnaruumi, kus tänavad täituvad sama tihedalt õhtusöögi eel inimestega, kes on tulnud aperitiivi mekkima.

Praegune kevadine koroonaviiruse kogemus õpetas meid teistmoodi elama, kodus süüa tegema ja söömaaega nautima. Söömingutest kujunes päeva sündmus. Kas meist said siis paremad kokad, kes mõnusamat elurütmi hakkavad hindama? JAH ja EI. Kardan, et kaasaegne inimene unustab kiirelt õpitud mustrid ja liigub ahnelt uusi kogemusi jahtima. Nii nagu mineviku sõjad, ununeb ka äsjane eriolukord.

Restoranis kui avalikus ruumis tuleb nüüd mõistagi mõnda aega järgida rangeid reegleid. Eestis on neid suhteliselt kerge kohandada ja kohanemine on tänapäevase eluviisi olulisim võti. Nii nagu inimsuhetes oleme surutud introvertsemasse positsiooni, tuleb liikuda ka ruumis teistmoodi. Loodan, et see annab ainest ruume põnevamalt liigendada ja mis on just sisearhitekti pärusmaa loovaid privaatseid lahendusi luua. Sest, kes ei unistaks heast toidust inspireerivas ruumis?

Paralleeli saab tõmmata jagatava kontoripinnaga, kus inimesed jagavad töötamiseks ühist platvormi. Siin peitub voolava ehk avatud ruumi võlu, kus saab toimida üheaegselt nii koos kui ka eraldi. Seesuguseid ruumilisi tingimusi luues tekivad vahepealsed alad, mille iseloomus peitub palju erinevaid võimalusi ruumi kasutamiseks. Toidu ja inimeste sujuv liikumine on söögikohtade loomisel ülioluline nüüd, kui põhiküsimuseks on saanud – kui palju ruumi on piisav?