Harry Kõrvits etenduses "Jutt jumala õige". Foto: Teater Nuutrum/Facebook
"Mitte keegi teine ei tee süüa nii nagu minu Liidi, kelle valmistatud toitu süües said puhtaks lakutud nii sõrmed kui taldrik," räägib Harry Kõrvitsa esitatud vana mehe tegelaskuju Vainupea kabelis etenduvas näidendis "Jutt jumala õige."

"Jutt jumala õige" on Teater Nuutrumi etendus, mis jõuab sel suvel teatrihuvilisteni nii Eesti põhjarannikul asuvas Vainupea kabelis kui ka Kuressaare teatris. Mõeldes etenduse formaadile, milleks on suuresti jutlus inimese elu ilusate ja valusate hetkede üle, on selle esitamise asukohaks valitud vana pühakoda igati õnnestunud. Väike mereäärne tuulte meelevallas olev kabel toetab näidendis oleva vana mehe üksindust ja ängi. Jutud iseenda ja Jumalaga ei saaks aset leida paremas paigas.

See on lugu inimese ja Jumala suhtest, viimane on kaasteelised ja naise kaotanud Harry Kõrvitsa kehastatud vanale mehele hea sõber, kes teab temast kõike. Armastus, pere ja sõbrad on need, mis meid ümbritsevad ja saadavad läbi elu ning kui inimesed meie ümbert kaovad, siis armastus jääb. See hoiab mälestused alles, mis elu viimases osas saavad eriti tähtsaks.

Söömine on sotsiaalne tegevus ja koos lähedastega armastusega tehtud toidu jagamine võib ka aastaid hiljem meelde tuua mälestused nii toidu söömisest, selle lõhnadest ja maitsetest, kohast kus seda tehti, kui ka selle serveerimise viisist. Toit suudab käivitada vaimu ja keha sügavaimaid mälestusi ning väikeses Vainupea kabelis istudes meenusid mulle minu vanaemad, kes omasid Liidile sarnast oskust – hästi süüa teha. Kas teil on toidukogemust, mis seostub mõne kalli inimesega, kelle poolt valmistatud rooga ei suuda mitte keegi korrata isegi siis, kui tegemist on lihtsa söögiga?

Etenduses püüab vana üksik mees oma vestlustes Jumala maa peale tuua, pilgates ja tögades teda, suheldes Jumalaga kui sõbraga. Need on intensiivsed sisemonoloogid, mida kuuleme häälega. End üksi tundev mees ütleb oma mõtted Jumalaga suhtlemise vormis valjusti välja.

Mees meenutab, et lapselapsega koos küpsisetorti tehes immutas ta küpsiseid marjajoogi sees. Endale sünnipäevakooki valmistades käivituvad temas laps ja mängulisus, mis on oluline osa toiduvalmistamises. Mehel tekib idee küpsiseid viskis immutada (sest see on "meestekook"), ta võtab salaja ka mõned sõõmud, mida üritab oma kujuteldava sõbra eest varjata, aga "Jumalat juba ei tillita, kuid proovima peab!" nendib ta. Toidulauas kahte kartulit pakkudes ja Liidi tehtud roogade maitseid, lõhnu ja värve meenutades läheb jutt toidu jagamisele.

Mehele meenub toidu hankimine, kalapüük ja rasvased magusad angerjad, mis veel nädalaid hiljem endast unenägudes märku annavad. Kui Jeesus toitis ühes oma imeteos rahvahulga 5 leiva ja 2 kalaga, siis mehe arvates ei ole söök usuküsimus, seda peab olema piisavalt ja see peab olema maitsev, kõige muu osas saab Jumalaga vaielda. "Oleks see minu rahvas, klooniks ma ahvenaid ja söödaks kõik ära," ei nõustu ta napi rahuloluga.

Harry Kõrvitsa tundlik mäng oli võluv. Tema kehastatud vana mees püüdab oma arusaamu Jumalaga kooskõlastada, pärides aru ja vaieldes. Uskudes ja kaheldes. Etenduse lõpus jõuab mees armastuseni, milleta on raske eksisteerida. Mehe ja naise liit on tugev, nad on "üks liha" ning kalli Liidi puudumine teeb haiget. Selles etenduses on äratundmist inimeseks olemise kohta, kõhklused, mida vana mees tunneb on arvatavasti tuttavad paljudele.

Millest Oma Maitse värskes numbris juttu, vaata SIIN