Maimu räägib, et jõudis etiketi õpetamise juurde oma vanaema ajakirju lugedes. Kodus käisid Eesti Naine, Maret ja Taluperenaine, millede seast kaks esimest haarasid tüdruku tähelepanu nii, et need said lausa tükkideks sirvitud.

“Lugesin toonased lemmikud täiskasvanunagi üle, mind lummas elegantsi hõng, mis nendest ajakirjadest hoovas. Need ajakirjad kujundasid Eesti naise olekut igas mõttes."

Restorani minnes on Maimul omad ootused. "Mäletan vanast ajast Gloriat, ma ei ole seal ammu käinud. See hetk on nii erutav, kui saabuda hetkel, mil ei ole veel palju inimesi. Trepist üles astudes tunned puhtuse lõhna, tuled säravad, võib-olla küünlad põlevad, nõud kiiskavad, laual on värsked lilled ja mängib elav muusika. Selline on minu unistus!

Kui satud aga restorani hilisemal ajal, siis kuuled hääli, tunned lõhnu ja vastu tuleb kelner. Mind märgatakse ju saadetakse lauda. Tunnetan lähedalolekut, tuuakse menüü ja minuga tegeletakse. Tõmbutakse eemale ja lastakse mul valida. Kui ma küsin toitude kohta, siis osatakse selgitada. See on meeldiv tunne, mina tulin ja mulle tuldi vastu! Kliendi ja kelneri vahel tekib teineteisemõistmine. Olen seda sageli tundnud, mul on vedanud selliste inimestega," avaldab ta.