Restauraator Tiina Raali lauanõude kollektsiooni kuulub arvukalt esemeid. Foto: Tiit Blaat
Restauraator Tiina Raalile on vanadest asjadest hoolimine loomulik. Ta räägib oma lauanõude kollektsiooni kuuluvatest esemetest lummatult, otsekui need oleksid elus. „Elgantne!“, „Armas!“, „Graatsiline!“ kõlab korduvalt kui ta erineva vormiga nõusid lauale asetab.

Restauraator Tiina Raal ütleb, et talle on vanad nõud alati meeldinud. „Minu vanaemal oli tore puhvetkapp, mille ülaosas oli klaasvitriin, kus hoiti asju, mida kunagi ei tohtinud puutuda. Laste jaoks on keelatu aga kõige huvitavam ja nii me käisime sinna kappi ikka piilumas. Seal ei olnud palju esemeid, sest vanaema oli mitu korda kolinud ja ka sõda oli üle käinud.“

Vaatan Tiina lauale asetatud esemeid, mida jagub lisaks hoiukappidele ka köögis asuva klaasvitriini taha. Tema kollektsioonis on esindatud unikaalse Villeroy & Boch´i, Meisseni, Kuznetsov´i ja Langebrauni portselan ning Tiina ütleb, et neid ei hoita Raalide peres ainult kapis luku taga.

„Kui meil on vastav seltskond külas, siis leiavad nõud ka kasutust. Kõik sõltub meeleolust! Ilusad vanad nõud satuvad peolauale näiteks jõuluõhtul,“ ütleb ta.

Nii nagu kollektsionääri kirega inimeste puhul ikka, ütleb ka Tiina, et kui ta näeb ilusaid asju, siis ta peab need oma kogusse saama. „Annan endale esemeid soetades aru, et neid tuleb kusagil hoida. Mul on ka vanade koore- ja kastmekannude kogu ning puhvetis ei ole nende jaoks enam ruumi,“ lisab Tiina naerdes.

Restauraator Tiina Raal.
Foto: Tiit Blaat

„Mind köidab klaas. Värviline klaas on vaimustav! Mõningaid kogus olevaid esemeid on parandatud, aga mind see ei häiri. See on osa eseme loost, mul ei pea ilmtingimata terviklik kollektsioon olema. Ajahammas on neid nõusid küll puudutanud, aga minu jaoks on need ikkagi ilusad!“

Tiina lauanõude kogusse kuuluvad ka 1810. aastal tegevust alustanud Kuznetsovi portselani- ja fajansitehase toodang. Ta on uhke ligemale 150 aastat vanade suurte praetaldrikute üle, mille juurde sobivad Tallinnas asunud restorani Kuld Lõvi suured hõbedatud vaagnad suurepäraselt.

„Ostsime need vaagnad abikaasaga Kadriorust 90ndate alguses. See oli aeg, mil õigusjärgsetele omanikele tagastati okupatsioonivõimude poolt ebaseaduslikult võõrandatud kinnisvaravara. 1940ndatel siia saabunud venelased olid küüditamise järel tühjaks jäänud kodudesse ühes seal asunud esemetega elama asunud ja kui nad otsustasid 90ndate alguses Eestist lahkuda, müüsid palju vanu asju ära. Meil abikaasaga õnnestus osta üks tugitool ja Kuld Lõvi märgiga suured vaagnad.“ Viimaste kohta lisab Tiina, et vaagnad oksüdeeruvad kiiresti ja seetõttu vajavad need sagedast puhastamist. „Need on rasked ja ägedad. Võib vaid ette kujutada, kuidas nende vaagnatega Kuld Lõvis praetükke uhkelt lauale kanti!"

Tiina ütleb, et ta on küll öelnud, et ei osta vanu asju enam juurde, aga huvitavat ja toredat nähes juhtub seda ikka. Esemed jõuavad tema kogusse vormi järgi: „Mind köidab vorm ja kunstniku fantaasia! Mõni kann on robustsem, aga samas maalingutega,“ kirjeldab ta soetatud esemeid. Kõige kallimaks peab naine aga oma vanaemadele kuulunud nõusid, piimakannu, mida üks vanaemadest hoidis sahvris. „Selle päevi näinud kannu koht on olnud pliidi peal ja kallatud on sellest nii piima kui morssi.“

Erilise looga on ka teiselt vanaemalt saadud kätepesukann ja kauss, vanaisa pulmakink vanaemale 1924. aastast.

„Mul on hea meel, et küsisin vanaema käest need endale. Olin siis 19-aastane. Maja, kus vanavanemad elasid põles ära ja sealt ei oleks midagi alles jäänud, aga nüüd ma hoian neid esemeid oma kodus."

„Olen ostnud potikesi, kanne ja taldrikuid ning ma elan koos nendega, kuid muidugi nõuab see kõik ruumi, mida mul hetkel on. Asju ei ole mõtet niisama kapis hoidmiseks osta, nii et neid keegi ei näe,“ ütleb ta.

Kogusse kuuluvad ka Tiina abikaasa Mati perekonnale kuulunud nõud. Abikaasa hoidjatädi mattis need küüditamise eel maha ja kui jälle kodus tagasi oldi, otsiti need üles ning kaevati välja. See töö on nõudele samuti oma jälje jätnud.

Kuidas Sa neid esemeid hooldad?

„See nõuab päris palju tööd. Korra aastas pesen nõud üle, tihedamini ma ei jõua seda teha. Klaasi taga oleksid need kindlasti paremas seisus. Köögis tekib ikka rasva ja tolmu, aga vanu asju ei saa masinaga pesta ning mul kulub nende puhastamisele terve päev. Kui tänapäeva nõudel olevad mustrid kannatavad nõudepesumasinaga pesta, siis vanade nõude puhul seda teha ei tohi, sest muster kulub ära.“

Tiina ütleb, et sinine klaas on tema lemmik. „Mulle meeldib jälgida, kuidas valgus sellel mängib. Muidugi tuleb vaadata, et tolmu ei oleks ja kapi klaasuksed puhtad, sest siis säravad sinisest klaasist nõud vastu. See on usina perenaise teema!“ muigab ta.

Tiinal on tütar ja tütretütred ning ta plaanib piigade sirgudes oma kogusse kuuluvaid esemeid neile kinkima hakata. „See aeg jõuab kätte siis, kui nad hakkavad aru saama, mis väärtus nendel esemetel on. Praegu on tüdrukud veel väikesed. Ma olen vanaemale tänulik, et ta kinkis mulle oma kätepesukausi- ja kannu. Ma pühin tolmu ja teen neile pai. Vaatan kannu peale ja mulle tuleb vanaema meelde, see hoiab sidet,“ räägib Tiina talle olulisest järjepidevusest.

Jõulud pole enam kaugel ja Tiina ütleb, et kui tal tuleb peolauda kattes tuju peale, siis lööb ta lauhõbeda läikima ja jõulusära tuleb kohe juurde. „Neid esemeid vaadates mõtlen alati, et kuidas vanasti osati ilusaid asju teha. Ei ole üldse võimalik, et neid ei hoita!“

Kuidas vanu portselanist nõusid hooldada?

Annely Miil, Tallinna Linnamuuseumi säilitaja: