Kantaluup Wikipedia
Viimastel nädalatel Eesti poodides ringi kolades on jäänud silma pilt, kus lisaks hiiglaslikele arbuuse (inglisekeelest otse tõlgituna veemelon ehk watermelon) täis kastidele on juur- ja puuviljaletidest aina suurema osa võtmas enda alla ka teist liiki melonid - kantaluubid, Gallia melonid, Kesk-Aasia melonid ja nii edasi. Teine üllatus on aga see, et nende melonite hinnad on tihti kollasel sildil ja üldse äärmiselt mõistlikud - olenevalt liigist 0,89 kuni poolteist eurot kilo eest. Teeme lähemalt tutvust nende diureetikumideks kutsutud viljadega.

Melonid on üldiselt pärit Aafrikast ja Aasiast, kuna kasvamiseks nõuavad need viljad lisaks veele ka pidevat soojust ja palju valgust. Kasvamiseks vajab melon näiteks rohkem päikest ja kuivemat õhku kui kurk. Eestis on võimalik nii arbuuse kui muid meloneid kasvatada, kuid seda siis vaid kasvuhoones. Melonid sisaldavad sordist olenevalt 4–18% suhk­ruid, palju karotiini, foolhapet ja C-vitamiini. Vilju süüakse valminult peamiselt toorelt, harvemini kuivata­tult, neist valmistatakse keedist, kompotti, siirupit ja tehismett, seemneist pressitakse õli.

Melonil on 7–12 alamliiki ja teisendit (näiteks kurkmelon, konomonmelon, kantaluup, võrkmelon, mangomelon), kaubanduses eristatakse põhiliselt kolme melonitüüpi: siledakoorelisi meloneid, võrkmeloneid ja kantaluupe. Varasemalt on meloneid peetud kõrvitsaliste alamliigiks, kuid nüüd on nad klassifitseeritud täiesti eriliigilise taimena.

Wikipedia

Suurema osa melonist moodustab vesi, mis muudab selle vilja äärmiselt mõnusaks viisiks, kuidas kehasse vedelikku viia. Me kõik teame seda tunnet, kuidas arbuusi või mõne mahlasema meloni söömise järel pole vaja kaua oodata, kui piltlikult öeldes "loodus kutsuma hakkab". See muudab melonid ka headeks diureetikumideks.

Olgugi, et Eesti keeles kutsutakse teda pisut teise nimega on maailma levinuim ja kuulsaim melon arbuus, inglise keelest otse tõlgituna veemelon ehk watermelon. Arbuus on kõrbetaim, mis tähendab, et nõuab sooja ja talub päris hästi põuda. Arbuus pärineb algselt Aafrikast. Enamikule arbuusisortidest on Eesti suvi liiga jahe ja lühike, mistõttu nende viljad meie oludes ei valmi. Siiski on ka sorte, mida meiegi avamaal edukalt kasvatada saame. Eestis siiski on avamaal kasvatamiseks vaja vähemalt katteloori.

Erikorgu.ee

Tulles aga kirjelduste juures tagasi meid peamiselt huvitava osa juurde ehk melonite söömise juurde, tuleb märkida, et igal melonil on oma maitse, oma mahlasus ja oma suhkrusus. Igaljuhul sobib kõiki arbuuse ja meloneid tarbida toorelt, lihtsalt puuviljana. Samuti sobivad need mahlased, mesised viljad salatitesse, smuutidesse, kookidesse, aga ka marinaadidesse. Kõige lihtsam ja ka mõnusam on lihtsalt poest ostetud melon vähekese aja jooksul külmikus jahutada ning külmal päeval lahtilõigatuna lihtsalt "pintslisse pista".

Vaatame nüüd aga lähemalt kuidas meloneid valida, milline melon valida ja mis melonites peidus on!



Wikipedia

Bioloog Urmas Kokassaar kirjutas 2008. aasta
Eesti Ekspressis
, et inimesed kasutasid metsikult kasvavate melonite söödavaid vilju juba aastatuhandete eest, eriti oluliseks muutusid need veenappuse korral kuiva kliimaga aladel. Teadlik kasvatamine algas umbes 4000 aastat eKr, tänapäeval on jõutud ligi tuhande eri sordini. Meloni vili kuulub kõrvitsviljade hulka. Pealt katab seda kas õhem või paksem koor, mis piiristab hõrku ja suhkrurohket viljaliha ja säsis peituvat seemnevaru.

Meloneid jaotatakse kuju, suuruse, koore pinnamustri, koore ja viljaliha värvuse, lõhnavuse, säilivuse, viljaliha magususe ja muude tunnuste alusel. Bioloogilise küpsuse peaks melon saavutama tingimata taime küljes. Koristusküpsusest annab märku vilja meeldiv lõhn ja muutused viljavarrega. Paraku on täisküpsed melonid väga transpordiõrnad ning lühikese säilivusajaga. Meil müüdavad melonid on taimedelt eemaldatud enne lõplikku küpsust ja neil lastakse soodsates tingimustes järelvalmida. Tasub teada, et melonid kuuluvad selliste viljade hulka, mille järelküpsemisel eritub magusalõhnalist, küpsemist kiirendavat gaasi etüleeni.

Palju vett ja suhkruid!

Melonite biokeemiliste näitude seas tõuseb esirinda loomulikult veesisaldus, küpses viljas kuni 90 protsenti. Siit ka selgitus, miks tänini pruugitakse veerikast melonit kuumas kliimas janukustutajana. Teine oluline näit on viljade suhkrusisaldus. Sõltuvalt sordist võib mõningates melonites suhkrute hulk olla kuni 10 protsenti, tavaliselt on see siiski vahemikus 5-7 protsenti. Et melonite koostises on nii glükoosi, fruktoosi kui ka sahharoosi, siis on viljaliha maitse tuntavalt magus. Magusust võimendab veelgi orgaaniliste hapete vähesus. Valkude ja õli tasandil pole meloni puhul mõtet pikemalt peatuda, mõlemaid leidub suhteliselt vähe ja need on koondunud seemnetesse.

ogamelon
Foto: Bianca Mikovitš

Organismi
energia­bilansis on melon tagasihoidlik tegija, sajagrammine ports annab sööjale kõigest 30-35 kilokalorit toiduenergiat, mis pärinebki lõviosas suhkrutest. Mineraalühenditest väärib märkimist eeskätt kaaliumi- ja magneesiumiühendite küllus. Meloni mikrotoitainetest rõhutatakse kõige rohkem karotenoidide, eeskätt beetakaroteeni arvestatavat sisaldust. Eriti rohkesti on karotenoide tumekollase ja oranži viljalihaga sortides. Karotenoide vajab organism nii antioksüdantidena kui ka osaliselt vitamiin A sünteesi eelühendina. Teistest mikrotoitainetest on melonis arvestatavalt foolhapet, bioflavonoide ning rauaühendeid.

Kuidas meloneid süüakse?

Kõige rohkem süüakse meloneid loomulikult värskelt iseseisva toiduna, kusjuures serveering võib olla kas lõikude, viilude või kuubikutena. Ligi viiendik toormeloni kaalust läheb töötlemisel paraku kaotsi (koored, koorealune kiht, säsijas keskosa, seemned). Kellele meloni maitse tundub liiga lääge ja eripäratu, see võib maitsestamiseks pruukida sidrunimahla, laimi, ingverit, münti, pipart või isegi soola. Värske melon on sobilik salatitoore, olles selles ühtaegu nii mahlakuse tagaja kui ka looduslik magusti.

Eriti hästi käib melon kokku teiste puuviljade ja marjadega. Edukalt saab melonit kombineerida ka piimatoodete, näiteks paljude juustude (toor-, kodu-, hallitus- ja laabijuust), kohupiima, vahukoore ja jäätisega. Meil vähem levinud on meloni pakkumine lihatoodete kõrvale, nagu mereandide, linnuliha, singi ja salaamivorsti juurde. Melonilisand sobib ka jookidesse - kokteilidesse ning boolidesse.


Wikipedia

Eestlased tunnevad meloneid veel üsna vähe, kuid mida aeg edasi seda laiem sordivalik selvehallides aitab kaasa nende maitsekate viljade tihemale ostukorvi jõudmisele. Tihti teatakse vaid kahte melonit ehk arbuusi ja kollast melonit. Samas on meloneid palju eri liike, eri kuju ja maitsega. Lisaks arbuusile tuntakse veel dessertmeloneid ja talvemeloneid. Igaühel neist on omapärane mekk, lõhn ja kuju, mis tihti tekitab segadust, mis on mis ja milleks mida kasutada. Püüamegi luua väikest korda selles segaduses.

Mõned faktid melonitest:
  • melon on ronitaime vili
  • meloni sünnimaaks peetakse Aasiat, levinud on tugevalt viaflrikas
  • sordist olenevalt 4–18% suhk­ruid, palju karotiini, foolhapet ja C-vitamiini
  • meloni vilju süüakse valminult peamiselt toorelt
  • meloneid on 7-12 liiki
  • Hiinas kasvati melonit kultuurtaimena juba vähemalt 1000 aastat enne meie ajaarvamise algust.
  • Euroopas on melonikasvatus koondunud Itaaliasse ja Prantsusmaale
  • häid sorte kasvatatakse ka Iisarelis ja teistes Lähis-Ida maades


Arbuus

Aasiast läbi Aafrika ka meieni jõudnud arbuus võlgneb oma ingliskeelse nimetuse watermelon ehk vesimelon vilja kõrgele veesisaldusele (92-95%). Just vesi annab arbuusile väga värskendava vilja kuulsuse. Arbuusi nimetatakse ka üheks maailma parimaks toiduaineks, sest lisaks veele leidub selles palju kasulikku: magneesiumi, kaaliumi, vitamiine C, A, B1 ja B6 ning lükopeeni. Olemas on ka kollase viljalihaga arbuus, kus on säilinud traditsioonilise arbuusi maitse ja koostis, kuid selle seemned on väikesed valged ja pehmed.

Kesk-Aasia melon

Tegemist on magusa, maitserohkme ja mahlase, enamasti suure pikliku viljaga. Paavstidelt pärineva kombe kohaselt (kes jõid magusamat veini) lõigati see melon pooleks ja õõnsus täideti portveiniga nii saadi hõrgutav eelroog. Ostes võiks vilja kergelt koputada – küpsest melonist annab märku õõnes heli. Melonit süüakse lisaks magustoidule ka soolase kõrvale maitseavajana - ideaalne soolasemate Hispaani ja Itaalia suitsusinkide juurde.

Kantaluubid

Maitselt magusaim ja erilisem melon on üks dessertmelonite hulka kuuluv kantaluup (inglise keeles cantaloupe). Eriti kuulus on aga kantaluupide hulka kuuluv Charentais’ ehk sharenteemelon, rohekate pikitriipude kohalt veidi sissevajutatud koorega melon. Sharenteemeloni viljaliha on kollakasoranž, tihke ja tugev, aroom aga väga tugev, peaaegu parfüümitaoline. Meloni viljaliha maitset iseloomustatatakse sageli kui ebamaist, mõnikord isegi hinnalise parfüümi füüsilise kehastusena.

Gallia melon

Galia meloni viljaliha on samuti pigem rohekas, väliskekt rohekas-kollane. Maitselt kreemjas ning magus, tekstuurilt aga tugevam ja krõmpsuvam. Gallia meloni magusus on tihti isegi imal, kuid see ei takista selle vilja söömist.

Muskusmelonid

Kujult on muskusmelonid ümmargused või ovaalsed, õhukene koor ribiline või võrkjas, viljaliha roheline, roosakas või oranzh. Mõnikord pannakse need melonid kantaluupidega samasse gruppi, kuid muskusmeloni viljaliha on magusam oma teistest liigikaaslastest.

Mesimelon

Mesimelon ehk honeydew ehk mesineste on talvemelon, kuna omab väga paksu läikivat koort, mis oluliselt pikendab meloni säilimisaega. Mesimelon on kahvaturohelise (mõnikord ka oranzhi) viljalihaga ja väga magusa maitsega. Selle meloni vili on toorelt roheka, küpsena aga erkkollase ja teiste talvemelonitega võrreldes suhteliselt õhukese läikiva koorega veidi pikliku kujuga.

Kassaabamelon

Kassaabamelon on küllaltki suur, erkkollase kurrulise koore ja elevandiluuvärvi viljalihaga, suhteliselt uus melonisort. Kassaabameloni ja kantaluubi hübriid ehk Crenshaw (hääld. krenshoo) on melon, mille koor on sile ja kollase-rohelisekirju, viljaliha kollane, kaal aga võib ulatuda kuni nelja kiloni. Sordi eripäraks on väga vähene seemnete hulk.

Mesiluup

Kantaluubi ja mesimeloni hübriid ehk honeyloup on sort, mis esindab oma vanemate parimaid omadusi - oranzhikas viljaliha on nii mee- kui lillelõhnaline, küpse vilja koor on pehme ja roosa.

Jõulumelon

Üks parima säilivusega talvemeloneid on jõulumelon (Santa Claus e. Christmas), pikliku kujuga tumerohelise-kollaselaiguline melon väga magusa, aga omapäraselt kerge ja Riesling-veini meenutava järelmaitsega.


Herilased arbuusil
Foto: Tanel Meos

Melonite ja arbuuside kvaliteedi hindamiseks on palju viise: enamus neist on visuaalsed, kuid mõned ka helilised. Enamasti näitab värv ära selle kas vili võiks olla valmis selleks, et nuga sellesse lüüa.

Küps melon tundub käes raske, see tähendab, et selles melonis on rohkem vett ning valida tuleks just see õhtuseks maiustamiseks. Täiesti küpse meloni vilja sõrmenukkidega koputades peab kõla olema veidi õõnes, mitte aga tuhm.

Arbuusi ostmisel tuleks valida tugev ja raske, läikiva koorega vili. Koputades peaks vili kergelt kõmisema. Samuti võiks arbuusil olla koorel heledam laik, mis indikeerib, et arbuusi korjati ära küpsenuna.

Wikipedia

Õhukesekooreliste melonite varrepoolses otsas peab olema selgesti tuntav melonisordile omale aroom, koor peab vajutades olema tugev, aga õige veidi järele andma. Meloni suurus tema kvaliteeti oluliselt ei määra, küll aga on suur vili ostmisel kasulikum ja sageli ka parema maitsega.

LOE LISAKS: