Hoidistamine Foto: Silja Luide
Hoidiste valmistamine pole veel olnud kunagi nii lihtne ja kiire kui nüüd, mil poeriiulitele on lisaks tavalisele valgele ja pruunile suhkrule ilmunud ka moosi- ja marmelaadisuhkur.

Erinevalt harilikust valgest suhkrust on moosisuhkrus ka puuviljapektiini ning suhkrut saab tänu sellele lisada moosile poole vähem, samuti on keemisaeg oluliselt lühem. Kui muidu on moosi kuldreegel 1 kg marju või puuvilju ja 1 kg suhkrut, siis moosisuhkru puhul piisab mõnusa paksu moosi saamiseks vaid 500 g suhkru lisamisest. Marmelaadisuhkru puhul aga saab hakkama suisa 2/3 võrra väiksema suhkrukogusega (1 kg viljade kohta 330 g seda suhkrut) ning tulemuseks on veelgi paksema konsistentsiga keedis, mida saab hõlpsasti ka noaga röstsaiale määrida. Moosi- ja marmelaadisuhkrut ei saa retseptis omavahel vahetada, samuti ei toimi nende asendamine tavalise suhkruga.

Nii moosi- kui ka marmelaadisuhkur sisaldavad pektiini, mida esineb looduslikult puuviljades ja marjades. Pektiin on taimne polüsahhariid, mis aitab moosidel pakseneda ja annab neile mõnusa konsistentsi. Naturaalselt on seda tardainet rikkalikult tsitruselistes, õuntes, jõhvikates, sõstardes, ploomides, pohlades ja tikrites; madala pektiinisisaldusega on aprikoosid, mustikad, kirsid, virsikud, pirnid, murakad, maasikad ja vaarikad. Viimaseid tasuks kombineerida kõrge pektiiniga marjade ja puuviljadega, et saada parim tulemus. Enim on pektiini viljades, mis ei ole veel päris valmis, sest küpsemise käigus pektiinisisaldus väheneb, üleküpsenud viljades on see juba väga madal. Pektiini saab poest osta ka pulbri kujul.

Pektiin, mis on vesilahustuv kiudaine, aitab vähendada veres ringleva kolesterooli hulka ja neutraliseerida soolestikus moodustuvaid kahjulikke ühendeid ning on hea abivahend kõhukinnisuse puhul.

Pektiini tarretumiseks on kolm tingimust - vaja on orgaanilisi happeid, suhkrut ja lühikest aega kuumutamist. Moosi- ja marmelaadisuhkru puhul tuleb viimase asjaga kindlasti arvestada, sest liiga pikk keetmisaega võib pektiini tarrendavat toimet hoopis pärssida ja moos jääb liiga vedel.

Kui sul on palju marju ja vähe aega, siis aseta ülejäänud marjad sügavkülma ning keeda moos valmis endale sobival ajal.

Nipid suurepärase moosi keetmiseks

* Aseta marjad või tükeldatud puuviljad suhkru ja maitseainetega potti, sega puulusikaga läbi ning lase vähemalt tund aega maitsestuda. See aitab suhkrul lahustuda ja viljadest mahlu välja tõmmata ning keetmine läheb kiiremini.

* Marjade ja puuviljade puhul, mis sisaldavad vähem pektiini (nt vaarikad, maasikad), on mõttekas lisada poole kuni terve sidruni mahl, sest see aitab moosil paksemaks muutuda. Marjade puhul, mis aga sisaldavad rohkem pektiini, ei ole sidrunimahla vaja lisada.

* Alguses aseta pott madalale tulele ja kuumuta õrnalt aeg-ajalt segades kuni suhkur on lahustunud. Seejärel tõsta kuumust ja lase moosil keema tõusta. Moos peaks kergelt podisedes keema ja paksenema. Keemise ajal eemalda vahukulbiga kindlasti vahtu.

* Kõige lihtsam testida, kas moos on valmis, on teha nö "jääkülma taldriku test". Selleks aseta taldrik mõneks minutiks sügavkülma. Seejärel tõsta külmale taldrikule väike kogus moosi ja tõmba mõne sekundi pärast sellest sõrm läbi. Kui moos su näpu ümber kortsu tõmbub, siis on see õige konsistentsiga. Kui pealispind jääb siledaks, siis keeda moosi edasi.

* Kui moos on valmis, siis jäta see potti u 10 minutiks seisma ja eemalda tekkinud vaht.

* Aseta moos soojadesse steriliseeritud purkidesse. Steriliseerida on ilmselt kõige lihtsam, kui asetada korralikult pestud purgid ahju resti peale ja kuumutada neid 120 kraadi juures vähemalt 20 minutit. Kaaned aseta viieks minutiks keeva vette. Kasuta kuumade purkide käsitsemiseks puhast köögirätti, et käsi ära ei kõrvetaks ja samas bakterid kätelt purkidesse ei jõuaks. Kaaned peaks purkidele peale panema, kui see on veel soe, vältimaks bakterite sattumist moosi sisse.

* Steriliseeritud purkides seisab moos jahedas kohas ligi kaks aastat. Kui oled purgi avanud, siis hoia seda suletult külmas ja tarvita kuu aja jooksul.