Klassikaline versus eestipärane: soojaandvaks glögiks sobib keeta ka kodust õunaveini

Ükski jõuluaeg ei oleks tõsiseltvõetav ilma koduköökides ja kohvikutes ninnalööva vürtsise veinilõhnata, mis paneb tahtmatult kõrvu liigutama. See tagasihoidlik, kuid samas rikkalik jõulujook soojendab üles iga kondi, tuju ja meele.

Glögi trajektoor eestimaalase jõululauale algas 2. sajandil Roomast, kus nooblimad linnakodanikud seda jooki kuumana tarvitasid. Kuna roomlased olid usinad kaupmehed ja sõjardid, siis nende liikumisega tutvustati kuumutatud ja tugevalt maitsestatud veini ka teistele Euroopa rahvastele. Kiiresti sai see jook populaarseks Reini ja Doonau ümbruses ning Šotimaal. Konkreetselt Eestisse jõudis glögi vist kahes laines ehk esiteks mõisate perioodil Saksamaalt ja alles siis teise lainena uue iseseisvumise järel Põhjalast.

Juba 1390. aastal kirja saanud esimene brittide kokaraamat „The Forme of Cury” (uues inglise keeles „The Method of Cooking” ehk „Küpsetusmeetodid”) selgitab ära ka selle, kuidas valmistada sooja vürtsveini, mida meil tuntakse ka kui hõõgveini. Täpsemalt tuli kuuma veini segatud suhkrule lisada maitseks segu kaneelist, kardemonist, muskaadist, ingverist, nelgist, vürtsist, majoraanist, rosmariinist ja galangal'ist.

Põhjalast pärit glögisse lisatakse peale muude maitsete ka apelsinikoort või pomerantsi. Samuti, tõenäoliselt külmemast kliimast tulenevalt, ei rahuldu meie kandi inimesed oma glögis tihti ainult veiniga, vaid lisavad oma „hõõgveini” ka törtsu kangemat. Lemmikuteks lisakärakateks on nii tavaline viin, akvaviit kui ka kohalikud marjabrändid. Üldiselt ei diskrimineerita glögi puhul, millist punaveini kuuma joogi põhjaks kasutada. Samas on ka koolkondi, kes valivad „õige meki” saamiseks glögi aluseks hoopis kergema valge veini või magusama madeira. Maitse üle ei vaielda ...

Glögi leviala huvitavamates paikades, nagu Moldovas, valmistatakse hõõgveini mee ja musta pipraga, samas kui Lätis keedetakse jook kokku mustasõstramahlast, vürtsidest ja Riia palsamist ning Kanadas juuakse seda imeliselt sooja andvat rüübet vahtrasiirupi ja törtsu koduse kärakaga.

Külm ja pime talveaeg on ideaalne, et erinevate kuumade jookidega katsetada. Alati ei pea selleks olema alkohoolne glögi, kuumaks võib ajada nii koduse õunamahla või õlle, siidri või ka huvitavamat maitset pakkuva mahla. Idee võiks olla pakkuda kehale mõnusat sooja, mõistusele uusi maitseid ja aroome.

Ühendame Saksamaalt Põhjalasse liikunud klassikalise glögi hea ja eestimaise toorainega. Kuna viinamarjaveini meil ei tehta, peame tegema mõningad parandused ja täiendused. Aga üsna meeldiva teisendusena tõstab ka see jook tuju, annab kehale sooja ja hingele kosutust.

Kui kodust õunaveini pole või janutab pigem klassikalise ja Põhjamaise glögi järele, pakume ka selleks imelise ja kiire retsepti, siiski väikese Eestipärase keermega:

Klassikaline vürtsvein

Vaja läheb:

- tugevat punast veini
- tugevat kodust kirsimahla
- vedelat mett
- pruuni roosuhkrut
- kaneelipulki
- kardemoni
- ingverit
- rosmariini
- tähtaniisi
- nelki
- galangal'it
- pomerantsikoort
- vürtsi
- majoraani
- muskaatpähklit
- mandlilaaste
- rosinaid

Kalla vein ja kirsimahl suurde patta ning tõsta kergelt keema. Lisa juurde ka mesi, suhkur ja lahusta need magusained vedelikus. Nüüd lisa patta ka kõik maitseained ja võta pajal tuli alt. Lae maitseainetel kergelt segades viis minutit jooki „maitsestada”. Tõsta joogikruusidesse natukene mandlilaaste, rosinaid ja veinist kaneelipulk. Nüüd nõruta vein maitseainetelt maha ja tõsta kulbiga kruusidesse. Nautige kuumalt.

Valmistamine

• Aja vein pajas keema, mõõda temperatuuri. Kui õunavein on jõudnud 70 kraadini, vala sisse liköör ning kõik maitseained, pähklid ja marjad. 
• Võta kuumus paja alt ära ning lase segul viis minutit seista, sega jooki aeg-ajalt. 
• Umbes minut pärast tule maha keeramist eemalda joogist tšillikaun. 
• Serveeri jook suures kruusis, kuhu lisa veel mandlilaaste, rosinaid ja paar liköörimurakat. 
• Lisa ka pajast võetud kaneelikoor. Vala kruusidesse veinisegu. 
• Naudi!