KOHVIREIS: Uus-Meremaa: kus mobiililevi pole, on suurepärane kohv
Eestist enam kaugemale minna ei saagi, kui maailma kuklapoolel asuvasse Uus-Meremaale. Ja minna tõesti tasub. Tipptasemel kohv, võrratu vein, suurepärane toit, imeline loodus ja euroopalikult kodune atmosfäär tegid minusugusele reisi- ja kohvigurmaanile otsustamise küllaltki lihtsaks.
Kümned tunnid lennukisõitu ununesid hoobilt ja kohapealsed muljed olid pikka ootamist väärt. Kõigest alla 5 miljoni elanikuga Uus-Meremaal on asustus Eestistki poole hõredam ja akude laadimiseks ruumi palju.
Kui minna, siis ikka kaheks-kolmeks nädalaks ja parim aeg veebruar-märts, mis Eesti mõistes suve lõpp. Nii saab osa nii kohvikultuurist, saagikoristusest kui imelisest puutumatust loodusest. Kohalikud on siis juba koolis-tööl tagasi ja matkarajad-liivarannad inimtühjad. Võib sõita sadu kilomeetreid ilma, et satuks mobiililevisse ja tõeliselt suurepärast kohvi valmistab iga väiksemgi külakohvik. Uus-Meremaa kohvikultuur on maailma tipus ja tõeliselt head kohvi jagub igale maitsele.
Barista ehk uue aja kohviautomaat
Pärast kokku 36 tundi kestnud kohvipausi ootasin väga esimest mõnusat kohvisõõmu. Seda, et heast kohvist sealmaal lugu peetakse, oligi näha juba lennujaamas, kus automaatmasinate asemel ulatas esimeses püstijalakohvikus kohalik barista mulle suure naeratuse saatel käsitsi valmistatud ilusa latte art rosetta'ga cappuccino. Kui Eestis, Euroopas ja mujalgi on endiselt au sees automaatsed kohvimasinad, mis nii kohvikus, kontoris kui takeaway tanklas ühe nupulevajutusega korraliku kohvijoogi valmistavad, siis Uus-Meremaal automaatsest kohvimasinast aga enam ei piisa. Uueks kvaliteedistandardiks on saanud barista poolt käsitsi valmistatud kohv. Nii ongi pea iga kohvikoht tippkohvikust kioskini varustatud lihvitud oskustega barista ja manuaalse kohvimasinaga. Ja sellest uuest barista tasemel kohvipakkumisest ei paistnud saavat mööda vaadata mitte keegi. Manuaalsed kohvimasinad ja baristad tervitasid lisaks kõikvõimalikele kohvikutele ka McDonalds’is, tanklates ja isegi supermarketis.
Latte art linnas ja maal
Põhjus, miks baristad nii asendamatud on, peitub kohalike soovis pakkuda vaid parimat kohvinaudingut. Kohvipuud Uus-Meremaal küll ei kasva, aga kohviga eksperimenteerimises ollakse maailma tipus. Nii on näiteks kohviröstijaid elanike kohta rohkem, kui kusagil mujal maailmas. Latte art piimakunstis ollakse maailma tipus ja hiljuti Eestiski populaarseks saanud Flat White ehk vähese piimavahuga kangem cappuccino-laadne jook on samuti uusmeremaalaste leiutis. Või nii vähemalt arvavad uusmeremaalased ise, kuigi sama väidavad ka austraallased. Piimaga kohvijook, mida rõõmsameelsed baristad mulle mõne nalja saatel kätte andsid, oli iga kord ootamist väärt. Joogi pinda kattis siidjas vahukiht ja piimaga kohvile joonistatud kujund.
Kui linnamelust rendiautoga loodusimesid nautima sõitsin, arvasin, et latte art jääb selja taha ja maapiirkonnas pean leppima vähemaga. Külakogukondi ühendavates kohvikutes oli tähelepanu hea tasemega kohvil aga justkui veelgi suurem ja nii sai suurem kohvigurmaan näiteks eriröstiga kohvi ette tellida ja ega ka tavamenüüs pakutav kvaliteedis alla jäänud. Kui külmpruulitud kohv Cold Brew ja Nitro ehk lämmastikuga Guinessi meenutava vahuga külmpruulkohv oli iga linnakohviku kohustuslik menüü osa, siis maapiirkondades pandi rohkem rõhku traditsioonilisele espressopõhisele valikule. Põnevad olid ka traditsioonidest mööda vaatavad tassisuurused ja nii oligi näiteks väike caffe latte pisemas tassis kui keskmine cappuccino. Serveerimisel oli oluline kohvi, piima ja piimavahu vahekord, mitte anum, milles kohvi serveeriti.
Kumara – uusmeremaalaste avalik saladus
Tõeliselt muljet avaldav oli ka uusmeremaalaste mahetoidu armastus. Taimetoitlastel, gluteenitalumatutel, paleoaustajatel ja muidu hea toidu nautijail peaks Uus-Meremaa küll reisisihi nimekirja tipus olema. Mitmel pool olid külastajatest tulvil urban farmers market & cafe tüüpi kohvikud, kus lisaks kaasa ostetavale tohutule valikule pakkusid pagarid ja kokad tõeliselt imelisi maitseid ja käsitööröstikoja kohvi. Nii suuremates linnades kui päris keset põlde asuvates kohvikutes oli menüüs valdavalt kohalik talukraam.
Lõpmatu valik kordumatuid, värskeid ja kvaliteetseid maitseid näis olevat segu briti toidukultuuri ja vaikse ookeani maitsekultuurist, oma koht oli maheletil ka näiteks Uus-Meremaa võtmes Kesk-Euroopa sisserändajate pärandina hapukapsal. Kohalike lemmikköögivili, Polüneesia päritolu Kumara ehk kohalik maguskartul sobis segada nii supiks kui müsliks, koogiks ja ahjuröstiks. Põhjasaare hitiks oli Maoori traditsiooniline hangi ehk vulkaanilise termaalsoojuse abil maa sees või termaalvees aeglaselt küpsetatud roog. Lõunasaarel aga iga AirBNB öömaja aias siblinud kanade värsketest munadest isevalmistatud omlett ja Nelsoni piirkonna lõputu valik värskeid marju, köögivilju, käsitööröstikodasid, pikad ilusad kuldsed liivarannad ja eesti suveilm.
Üllatus oli ka uusmeremaalaste jäägitu armastus jogurti vastu, mida igal sammul sai tänavakohvikutest kaasa osta. Seni, kuni nautisin äripealinna Aucklandi kohvikultuuri, oli naturaalne kreeka jogurt värskete marjade, mahe- ja paleomüsli ja muu tervislikuga kohvi kõrval igahommikune kohustuslik amps. Takeaway jogurtinurk paistis küll pigem moodsate linnainimeste pärusmaa, aga sama muljet avaldav oli jogurtilett ka toidupoodides ja talupoodides üle kogu riigi. Manuka meega naturaalne jogurt saigi minu vaieldamatuks lemmikuks.
Kohviringkäik põhjast lõunasse
Sellest, et röstija ideaalse kohvirösti leiab ja barista oskab head kohvi pakkuda, ei piisa, et kohvikultuur õitseks. Oluline on oskus head kohvi hinnata ja seda küsida. Ja paistis, et alati pingevabad ja külalislahked uusmeremaalased orienteeruvad kohvirägastikus kui kalad vees. Põhjasaarelt lõunasaarele, linnas ja maal, oli kindel, et kohvimenüü on hiiglaslik. Valik oli silme ees nii kirju, et joogi valimiseks pidin maha istuma ja menüüsse pikemalt süvenema. Valida sai nii eri päritolumaade kohvi, espresso või filtrikohvi eripruuli kui ka lõpmatu hulga piimaga kohvijookide vahel ja lisaks espressole oli menüüs nii hispaaniapärane cortado kui jäätisekuuliga affogato. Ka poeletil oli kohvivalik lõputu ja põhiline osa letist kuulus kohalikele röstikodadele.
Põnev oli ka tohutu valik kvaliteetset lahustuvat kohvi ja ühe tassi leotispakikesed, mis lõpptulemusena loodusmatkal asendamatuks kujunesid. Meile nii tuttavat kodust filtrikohvi uusmeremaalased väga ei tunnistanud, selle asemel oli levinud presskannujahvatus ja pea kõikides AirBNB öömajades ootas ees presskann. Aga milleks neile kodused kohvitarvikud, kui iga nurgakohvik pakub nii hea tasemega käsitsi valmistatud kohvi. Ka seal, kus kohviku jaoks kommunikatsioone ei olnud, oli ikka kohal mõni coffee truck, kus rõõmsameelne kohalik farmer kohvivalmistamishobiga lisaraha teenis. Kohvimaitsmisest jäigi ehk kõige rohkem meelde kohalike pingevaba olek ja siiras huvi kuulda veidi rohkem kauge Eesti külalise arvamust Uus-Meremaast. Ja kuigi paljud nägid esimest korda ise eestlast, oldi meie põhjamaise riigi ja isegi ajalooga küllaltki hästi kursis ja ikka teati kedagi, kes Eestis käinud või mõnd eestlast Uus-Meremaal näinud.
